Kas mäletad, mida sa ei mäleta?

Edward Albee näidendi «Kolm pikka naist» lavastus Vanemuise teatris. Külliki Saldre, Piret Laurimaa ja Linda Porkanen. Foto: Heikki Leis

Edward Albee autobiograafilise allhoovusega näidendi «Kolm pikka naist» maailmaesietendus oli aastal 1991. Priit Pedajas on seda näitemängu varem lavastanud, 1997. aastal Eesti Draamateatris, mängisid Ita Ever, Elle Kull, Garmen Tabor ja Andres Puustusmaa. Ent nüüd Vanemuise lavastust vaadates ei elustunud mälus ainuski pilt ega intonatsioon. Tollasest lavastusest ei meenu mitte mõhkugi, abi polnud ka teatrimärkmetest. Aga nagu tõdeb humoorika võidurõõmuga 90-aastane tegelane A (Külliki Saldre): ma veel mäletan, mida ma ei mäleta!

Lavastaja Pedajase tagasipöördumist Albee näitemängu juurde kaunistab koostöö kursuseõe Külliki Saldrega, kel võimalus luua värvikas roll. Esimene vaatus kuulubki Saldrele, partnerid ümbritsevad teda delikaatselt ja toetavalt. A on groteskselt meigitud vana... mhm, vanamutt tundub siiski kohatu sõna, Saldre mõjub üksjagu eatuna, nii ulaka pilkanati kui eneseteadva daamina.

Selle daamiplika tujud ja meeleolud teisenevad sekundiga, valusast meeltesegadusest saab äkitselt salvav teravus ja sitke terasus, manipuleerivast enesehaletsusest võrsub uljas naer ja vastupidi. Meenutuste kaos ja kramplik kinnihoidmine mineviku (pisi)seikadest ongi tragikoomiline, rolli vastuvõtt sõltub iga vaataja isiklikust elukogemusest.

Kaht vastandlikku hoiakut paotavad laval B (Piret Laurimaa) – mõistev ja osav hooldaja, kes juba valdab olukorda, ja advokaadi esindaja C (Linda Porkanen), jäik ja närvlik oma mustvalges kostüümis ja ka mustvalgevõitu suhtumisega, tema ei hooma veel hästi mängureegleid. Praegusajas mõjub tabavalt C ärritumine poliitkorrektsuse väljal, noore naise ärritumine A sõnakasutust kuuldes on paratamatult naiivne, kurvalt muigama panev pseudoprobleem.