Lisaks veel naer, mis Kalli kui humoristi puhul on ehk kõige kõrgemaks tunnustusavalduseks. Siin on pisike erinüanss. Kalli loomingule reageerimisel ei tule arvesse maru valjusti lagistamine (nn hobusenaer/hirnumine), vaid intelligentne muigamine mõttega: vaat kui peenelt tehtud!
Muidugi ei näe ma inimese sisse, kuid minu meelest tundis Kall kuskil poole ülikooli peal sisemist kutsumust ning vahetas toonase ajaloo-keeleteaduskonna sees õpiala, jättis pooleli ajalootudeerimise, tuli üle eesti filoloogiasse. Ehk üks helin helises sealsamuses?
Enda arust olen leidnud õige väljendi, mis ehk sobiks iseloomustama kogu Kalli. See oleks stiili tunnetamine. Ja see käiks nii tema tööde kui ka (1001 vabandust!) isiku kohta. Stiilitajujana ja humoristina tabab ta ka kolleegide stiili eripära, oskab seda parodeerida, nõnda et parodeeritud on igati rahul, tunnevad end vahest pärikarva silitatuina. Olgu siinkohal näiteks teos «Paunvere lõpp. Kuidas eesti kirjanikud «Kevadet» kirjutaksid. 69 paroodiat».
Nõukogude võimu kritiseerivaid karikatuure ei teinud omal ajal ainult Priit Pärn, neid joonistas ka Pärna sõber ja kolleeg Kall. Toonase Sirbi huumoritoimetajana tean, kui palju oli nägelemist nende avaldamisega ning seejärel tuli nii mõnigi kord arupärimine. Seltsimehed keskkomiteest ise tundsid huvi ning soovitasid (loe: käskisid) siis mürtsu vaiksemaks ja mängu koomamale tõmmata. Selle juures oli kohustuslikult ette nähtud sinupoolne vingerdamine, pärast mida oldi natukeseks ajaks rahul. Toimetaja allus, järelikult mõneks ajaks temast kõrge ülemuse positsioonile ohtu ei ole. Ei kartnud ta ka võimalikku avaldamiskeeldu ja kirjutas alla 40 kirjale.