Janice Halletti mullu ilmunud krimiromaani «Ridade vahel» («The Appeal») kuulutas Briti krimikirjanike assotsiatsioon aasta parimaks debüüdiks – tunnustus, mida antakse varem avaldamata kirjanikele. Tuleb tõdeda, et see mitmest kriminaalse iseloomuga juhtumist osavalt tervikuks põimitud krimipusle ei ole saanud nii kõrgetasemelist krimikirjanduse auhinda asjata. Intriig saab alguse juba esimesest leheküljest ning põnevust ja mõttetööd jagub kuni viimase «xxx»-ni.
Kriminaalne tõde näitetrupi kohta peitub ridade vahel
Vandeadvokaat Roderick Tanner annab oma kahele õpilasele-internile Femile ja Charlotte’ile ülesande lugeda kõrvaltvaataja pilguga läbi ühe juhtumi materjalid – kirjavahetus, ajaleheväljavõtted, sotsiaalmeedia postitused, politseiraportid ja muud asjasse puutuvad dokumendid – ning teha sellest oma järeldused. Kõik needsamad kronoloogilisse ritta seatud materjalid on ka lugeja käsutuses ning mõistatuse lahendamine võibki alata. Ree peal püsimiseks ja vahekokkuvõtete tegemiseks on hingetõmbepausid noorte uurijate omavaheliste WhatsAppi-vestluste näol ning edasiliikumiseks Tanneri suunavad kirjad.
Ühest paljudest romaanis olevatest kirjadest leiab mõttetera: «Paistab, et kirjade põhjal saab väga valesid ettekujutusi. Inimene võib peita ridade vahele terve maailma» (lk 435). Kirjadesse koondubki Fairway harrastusteatritrupi väike maailm, kus mängu juhib Haywardite alfaperekond, lavastama hakatakse Ameerika näitekirjaniku Arthur Milleri näidendit «Kõik mu pojad» ning pinnale hakkavad ujuma näiteseltskonna ja nende lähiringi suuremad ja väiksemad saladused.