Pole ime, et Jüri Arraku tööd olid väga iseseisvad ja julged, tugeva värvi ja selge kompositsiooniga, ta kasutas palju valmiskujundit, kleepis maalile riiet ja metallesemeid, ja kui õnnestus, pani kunstitöösse mõne vaid talle teadaoleva erilise nalja, lootes, et mõni vaataja ikka aru saab. Nendest teostest õhkus vabadust teha seda, mida kunstnik õigeks pidas.
Ilmselt kõige enam teatakse laia publiku hulgas Jüri Arraku eripärast lapikut näotüüpi – kaugel portreest, kuid lähedal kujutatu tegevuse või olemuse iseloomule. Kust küll selline tegelane, on tihti küsitud. Kunstnik ise on seletanud seda teadliku valikuga. 1970. aastal, astudes tol ajal väga olulises näitusepaigas, Kunstihoone galeriis avalikkuse ette mitte graafika või metalliga, mida ta õppis ERKIs, vaid maalikunstiga, mida ta ju õppinud polnud, oli kiireim ja lihtsam tee valida maaliviisiks pehme kontuuriga bioloogiline vorm, kus kontuur andis aimu, kellega tegu. Nii sündiski «märkinimene», kunstniku firmamärk paljudeks aastateks.
1970ndatel, kui valmisid tugeva värvi, selge kontuuri ja dünaamikaga maalid, oli Jüri Arrak tõusnud kiiresti kunsti esiritta, mitte küll kultuurikontrollide, kuid noorema kriitikkonna lemmikuks. Ja veelgi enam, tema teoseid analüüsisid eesti kultuuriteoreetikud Boris Bernstein ja ka Mihhail Lotman, seda juhtus kunstiilmas harva. Kuid hoolimata edust oli nendes töödes ka tugev konflikt ja äng, mis kulmineerus 1980. aastate loomingus. Raske oli inimesel, raske oli rahval.