Sirje Helme: Arraku teostest õhkus vabadust teha seda, mida ta õigeks pidas

Jüri Arrak ja tema teos «Viimne õhtusöök» (2011). Foto: Urmas Luik

Jüri Arrak kirjutas 2018. aastal nii: «Piltlikult öeldes – tunneta igavikku, lase luugid valla, see on võimalik ja võimatu korraga, see on nagu nõu tühjusega täitmine.» Sellise tõdemuseni viisid teda viimased aastakümned, kus sel rännakul oli tema mõtiskluste partneriks mõtleja ja esseist Ilmar Vene.

Jüri Arraku intensiivne, uudishimulik ja kirglik elu- ja loomingukäik juhatas ta pikkamööda radadele, mida võime kirjeldada erinevalt ja ka aru saada erinevalt, aga ühine on see, et need rajad oli väga iseseisvad, pidevalt hargnevad ja kindlasti mitte dogmaatilised.

Pisut rohkem kui aasta tagasi avasime Eesti Kunstimuuseumi Mikkeli muuseumis kuue erakogu põhjal koostatud näituse «Noor Jüri Arrak. Tormid ja vormid». Sellel aastal oli mitmeid tema näitusi, muidugi juubeliaasta, kuid see oli eriline – näitusel olid esitatud 1960. ja 1970. aastate maalid ning joonistused, millest mitmed kuuluvad täna Eesti kunstiajaloo krestomaatiasse. See oli näitus võimsast algusest, kuigi kunstnik ise seda tookord ei teadnud ja asju nii ei kavandanud. Ta oli, nagu tema loomus oli ja mingi kuvandi nimel ta ennast ei pingutanud. Aga loomus oli tuline, emotsionaalne, kirglik ja väga heasüdamlik. Kadedus või pahatahtlikkus olid mõisted, mis temast kaugele jäid.

Jüri Arrak lõpetas tollase Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) aastal 1966 metallehistöö erialal, kuid näitus, millega ta kunstnike liitu vastu võeti, oli hoopiski maalidest. Piiridest väljaastumine oli iseloomulik nii Jürile kui tervele ajastule. Rühmituse ANK ’64 liikmena elas Jüri Arrak mitte ainult kaasa kogu põlvkondliku kunstiuuenduse, vaid ta elas selle sees. Järsku (ja ilmselt planeerimatult riikliku ideoloogiavalitsuse poolt) oli hakanud paistma ebamäärane valguskiir, järsku mõeldi, räägiti ja katsetati abstraktset, sürrealistlikku, assamblaaži ja popkunsti metoodikat, vahel kõike läbisegi. Sel toredal avanemise ajal kujunesid isekad kunstnikunatuurid, kellel oli julgust vaadata maailma kriitilise pilguga. Ja Jüri ei olnud tulnud ERKIsse koolipingist, tema elukogemusse kuulus juba Vene sõjavägi ja paar aastat elu Peterburis (tollases Leningradis), tal oli, mida oma kunstiga öelda.

Pole ime, et Jüri Arraku tööd olid väga iseseisvad ja julged, tugeva värvi ja selge kompositsiooniga, ta kasutas palju valmiskujundit, kleepis maalile riiet ja metallesemeid, ja kui õnnestus, pani kunstitöösse mõne vaid talle teadaoleva erilise nalja, lootes, et mõni vaataja ikka aru saab. Nendest teostest õhkus vabadust teha seda, mida kunstnik õigeks pidas.

Ilmselt kõige enam teatakse laia publiku hulgas Jüri Arraku eripärast lapikut näotüüpi – kaugel portreest, kuid lähedal kujutatu tegevuse või olemuse iseloomule. Kust küll selline tegelane, on tihti küsitud. Kunstnik ise on seletanud seda teadliku valikuga. 1970. aastal, astudes tol ajal väga olulises näitusepaigas, Kunstihoone galeriis avalikkuse ette mitte graafika või metalliga, mida ta õppis ERKIs, vaid maalikunstiga, mida ta ju õppinud polnud, oli kiireim ja lihtsam tee valida maaliviisiks pehme kontuuriga bioloogiline vorm, kus kontuur andis aimu, kellega tegu. Nii sündiski «märkinimene», kunstniku firmamärk paljudeks aastateks.

1970ndatel, kui valmisid tugeva värvi, selge kontuuri ja dünaamikaga maalid, oli Jüri Arrak tõusnud kiiresti kunsti esiritta, mitte küll kultuurikontrollide, kuid noorema kriitikkonna lemmikuks. Ja veelgi enam, tema teoseid analüüsisid eesti kultuuriteoreetikud Boris Bernstein ja ka Mihhail Lotman, seda juhtus kunstiilmas harva. Kuid hoolimata edust oli nendes töödes ka tugev konflikt ja äng, mis kulmineerus 1980. aastate loomingus. Raske oli inimesel, raske oli rahval.

Aga pikk tee oli veel käia. Eesti Vabariigi taastamisega käisid kaasas turbulentsed ajad kultuuris. Järsku ja valulikult kukkus kokku ettekujutus õiglasest kunstimaailmast. Olime elanud, silme ees virtuaalne lääs, mis oli kokku pandud unistustest, soovidest ja naiivsusest. Endised iidolid kukkusid ja kukutati, uued kasvasid peale. Samas aga muutus eriti oluliseks kõneaineks vaimsus, ja sellest kõneles ka Jüri Arrak. «Kunstnik areneb läbi vaimsuse, mitte läbi vormisüsteemide,» kirjutas ta 2008. aastal. Vaimsed muutused ja eesmärgid tulevad üha enam esile ka maalidel, Jüri Arrak maalib taas palju, eeskätt vana testamendi teemadel, aga sealtsamalt lõuendilt leiame viiteid päevapoliitikale ja ka inimkonna tänastele probleemidele.

Jüri Arraku uudishimu ja kirglik huvi maailma põhjuslikkuse vastu viisid teda aasta-aastalt üha sügavamale mõtluste rägastikku, üha millelegi lähemale. Palju oli võimalik maalil väljendada, nii nagu sõnadega see kunagi võimalik pole. Ja paljust oli mõelda ja kirja panna, kui kõike ei saanud maalida.

«Vabadus läheneb, aga mõtlen, et suren enne ära,» on ta kirjutanud 2018. aastal.