Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat «Tõlkija hääl» jõudis kümnenda numbrini

Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat «Tõlkija hääl». Foto: Raamat

2014. aastast ilmuv Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat «Tõlkija hääl X» koondab taas tõlketeemalisi kirjutisi mitmest žanrist.

«Sütitava sissejuhatuse» rubriik on seekord Jan Kausi päralt, kes räägib tõlkimisest kui korraga keele- ja meelepraktikast ning võrdleb kaht võimalikku suhtlusviisi: tõlkimist ja mõlkimist. Aija Sakova juhtimisel kokku tulnud saksa tõlkijate vestlusringis mõtisklevad Aare Pilv, Katrin Kaugver, Piret Pääsuke, Tiiu Relve, Krista Räni ja Eve Sooneste, kas ja mis kujul see meid nii pikalt mõjutanud suur kirjandus meie tänapäeva kultuuripildis kohal on.

Artiklite sektsiooni avab Neeme Näripä, kes näib läbi tõlkeetappide «nõiaring», «meelepete», «tühjus» ja «armastus» Sappho fragmentidena säilinud tekstidest kõneldes kõnelevat samal ajal kogu inimelust. Ene-Reet Soovik proovib kaardistada Paul-Eerik Rummo võimalikku luuletõlkepoeetikat ning tõdeb, et hoolimata autori enese sõnastatud «suvalisuse ja iga kord uuesti otsustamise printsiibist» on tema tõlketegevuse sügavam eesmärk siiski alati «mingi eneseküllasuse mulje jätva keelelise objekti tekitamine, millega kokku puutujal ei pruugi tulla pähegi küsida selle algtõuke ja alglätte järele».

Tõlkimine on maailma ülessulatamine ja seejärel taastahkestamine, kuid nii, et uude olekusse on midagi kaasa võetud, leiab seejärel artiklis pealkirjaga «Tõlkimine ja elu» Margus Ott. Cornelius Hasselblatt aga vaatleb Paul-Eerik Rummo loomingu saksakeelsete tõlgete ja Saksamaa konteksti näitel, kas ja kuidas töötab luuleeksport.

Priit-Kalev Parts püüab mõista, kuidas õigupoolest tõlkida 2021. aastal Eestis radikaalset soome ökofilosoofi Pentti Linkolat, kes rääkis juba 1960. aastatel täpselt sellest «ökotragöödiast», millega me praegu silmitsi oleme, kuid kasutas nüüdseks käibele läinud rahvusvahelise oskussõnavara asemel omapärast ilukirjandusliku kõrgkeele ja rahvapärase kõnepruugi poeetilist sünteesi – ja tegelikult puudutas midagi, millest kõnelemiseks meil ikka «lihtsalt pole sõnu».

Milline oli Johannes Aavik antiikkirjanduse tõlkijana? Kihutas ta sealgi keeleuuenduse lõpmatute kurvide poole, püüdis rahvast valgustada või otsis hoopis kõhedust ja külmavärinaid? Neid küsimusi uurib Kaarina Rein. Ning keeletoimetajast kõigepealt kui korrektorist esimese Eesti Vabariigi ajal, seejärel kui keelenormi järgijast ja tsensorist nõukogude perioodil ning lõpuks turumajanduse Eestis kui klienditeenindajast, aga samal ajal ka nõuandjast, autori teisest silmapaarist ja keelelausujast räägib Reili Argus.

Kaia Sisask ja Ülo Siirak näitavad 16. sajandist pärineva François Rabelais´ «Pantagrueli» eestinduse näitel, kuidas on võimalik ka tõlkes edasi anda pinget prantsuse allkeelte ja ajastute vahel, kui meie kultuurikontekstis ei ole ometi olemas mitte ühtki õiget «vastet». Mis juhtub ja mida võib avastada, kui magistritöö teemaks on valitud tõlkeprojekt, räägib Lukianose «Surnute kõneluste» kommenteeritud eestinduse valmimisprotsessi kirjeldades Marilyn Fridolin.

Sergei Gandlevski on autor, kelle jaoks poeesia mõju on kirjeldatav sõnadega «sinu horisontaal ja vertikaal on paigas ja sa langed natukeseks ajaks iseendaga ühte.» Kuidas teda tõlkida, reetmata sisu horisontaali ja vormi vertikaali? Kuidas luua eestikeelne eleegiline distihhon, mis langeks ühte oma vene originaaliga? Seda katsetavad Mihhail Trunin ja Aare Pilv.

Külliki Steinberg mõtiskleb Marta Sillaotsa arhiivi kaevudes, mida õigupoolest võivad meile õpetada jäljed tõlkija elust, kes küpsetas ühe käega moorpraadi, teisega kirjutas kirjanduskriitikat ning lõpuks sattus noorsoo kõlbelise rikkumise eest vangi üheskoos abikaasaga, kelle süü seisnes tema «võimetuses oma naist kasvatada».

Ning artiklite sektsiooni lõpetab Heigo Sooman, kes on võtnud otsustavalt kokku suure osa keelerahva mure uute suundade pärast keelekorralduses: «(...) hoitakse üleval strateegilist ebamäärasust, mis on väärt sõjaeelset Putini Venemaad: ühest küljest Vene sõdureid Krimmis ei olnud, vaid tulipäised noored mehed ostsid endale ise poest rohelised püksid ja jahivarustuse, teisalt autasustati sõjaväelasi eduka operatsiooni läbiviimise eest. Samamoodi (...) keelekorralduses: ühest küljest justkui midagi olulist ei sünni, koondatakse lihtsalt keelevara ühele veebilehele kokku, et see oleks uue põlvkonna jaoks mugavalt kättesaadav, nii et igasugune hädakisa paistab naeruväärse ülereageerimisena, teisalt söödetakse järjekindlalt ja süsteemselt ette peapöörituseni reduktsionistlikke tuumväiteid keele, normingute ja kõige muu kohta ning on asutud sajanditega püstitatud infrat aktiivselt murendama.»

Uus rubriik «Eksperiment» sisaldab jälge Triin Kallase, Ülar Ploomi, Kristiina Ross ja Heete Sahkai katsetest äärmusliku dominandipõhise tõlkega. Autahvlil ripuvad taas Eesti Kultuurkapitali tõlkeauhindade nominendid ning August Sanga ja Edvin ja lembe Hiedeli auhinna saajad. Numbri lõpetab seekord hiljuti kümneaastaseks saanud Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni kroonika aastatest 2012–2022.

Aastaraamatu «Tõlkija hääl X» on koostanud Heli Allik, toimetanud Katrin Hallas, kujundanud Katrin Kaev. Väljaandja SA Kultuurileht.