Milline on kõige piinlikum selle hooaja tõsielusari? (1)

Margit Adorf
, filmikriitik
Copy
Uus tõsielusari «Vallaline kaunitar» tutvustas Tallinna vanalinnas, Gloria restoranis nägusaid printse.
Uus tõsielusari «Vallaline kaunitar» tutvustas Tallinna vanalinnas, Gloria restoranis nägusaid printse. Foto: Taavi Sepp

Sel sügishooajal on vaatajate ette paisatud neli uut suheteteemalist tõsielusarja: «Rannamaja», «Villa», «Armastuse malev» ja «Vallaline kaunitar». Olen neile kõigile kriitiku pilgu peale visanud ja moodustanud ka edetabeli, kõntsast kompvekini.

Tõsieluseriaalid ei ole mingi uuema aja nähtus, kuigi Eestis võib see ju nii tunduda, sest meile jõudsid kõik vaba maailma trendid palju hiljem. Siiski, nüüd on täisealiseks saanud juba see põlvkond, kes on üles kasvanud vabas maailmas ja ka koos tõsielusarjadega. Eestis alustas tõsielusarjandusega seikluslik «Robinsonid» (2002–2004), kus inimesed saadeti troopikasse oma sitkust proovile panema, selle saate trumbiks olid juba endale nime teinud osalejad, näiteks laulja Erich Krieger ja kirjanik Kati Murutar.

Seejärel Balti riikide koostöö «Farm» (2003), kust kasvas välja esimene meie oma tõsielustaar Farmi-Gabriel ja mida ma ise vaatasin peamiselt seetõttu, et minu tutvusringkonnast osales seal üks naine. Päris hoogsaks läks asi sarjaga «Baar» (2004–2005), lisaks «Buss» (2005). Tehti ka naistevahetust, vuntsiti kodusid, pandi maamees naist otsima jne.

Eestis on tõsielusarju toodetud juba viimased 20 aastat, nii et aastal 2022 võiks küll juba oodata seda, et esiteks on sellele žanrile välja kujunenud kindel publik ja teiseks, et selles valdkonnas on meeskonna poole peal palju kogenud tegijaid, kellele loodetavasti ka nende töötulemus korda läheb ja kes teavad, mida teevad.

Ma ei ole seni olnud suur kodumaiste tõsielusarjade jälgija, kuid ei saa ka öelda, et need minust päris mööda oleks läinud, kuna igasuguste sarjadega kaasneb ka kõvasti meediakära ja loomulikult tuleb end mingil määral kursis hoida ka sellega, misasi on «Rannamaja» või mille poolest on kuulus Baari-Kristjan. Varem või hiljem saavad neist teemadest mälumänguküsimused.

Mu elus oli paar aastat, kui vaatasin palju välismaiseid tõsielusarju TLC kanalilt, see oli siis, kui olin väikelapsega kodune, unerütm sassis ja millegi suuremat süvenemist vajavaga (näiteks raamatulugemine) tegeleda ei jaksanud. Siis olid kõik need paksud, kääbused, vallalised, stiilimuutjad, viielapselised, ümberehitajad väga tänuväärseks meelelahutuseks. Ka on mõnel juhul tõsielusari tõesti selline, mis võib pakkuda jututeemat mõnes seltskonnas, sh ka intelligentide seltskonnas.

«Rannamaja»

Aga asun asja juurde: «Rannamaja» on sel aastal eetrisse paisatud juba kolmandat korda. Minust on sarja esimesed hooajad seni puutumata jäänud, kuid meediast pärit kilde on ka varasematel aastatel silma hakanud. Kõrvaltvaataja muljena on sellest jäänud väga halb eelarvamus ja kui ma nüüd kolmanda hooaja kolm esimest osa ära vaatasin, siis on see halb eelarvamus vaid kinnitust saanud. Minu edetabelis on «Rannamaja» kõige viimasel pulgal, see on lihtsalt täielik saast ja mul on kahju nendest inimestest, kes sellesse saatesse osalema on läinud.

Siinkohal ma ei heida ette seda, et saates osalejad oleksid ise kuidagi ülinõmedad, vaid selle saate puhul on asi mäda alates meeskonnast, kogu saade jätab otsast lõpuni räpase, kasimata ja odava mulje. Seejuures ei ole asi niisugune, et see oleks nii halb, et juba hea, vaid tegemist ongi väga halva teletootega. Casting on vilets, operaatoritöö olematu, montaaž nõrk, režissöör? Mida tema seal üldse teeb?

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles