AK ⟩ Rumeeniast, vampiiridest ja polüamooriast

Tiina Sööt alustab oma raamatut «Minu Rumeenia» sõnadega: «Bukarest on kõige ilusam linn, mida näinud olen, kuid kohalikud seda ei usu». Foto: Erakogu

Tiina Söödi «Minu Rumeenia. Absurdi armunud» on üks isemoodi raamat Petrone Prindi «Minu»-sarjas. Nii eripalgelist teemade paletti selles sarjas ei ole ma varem kohanudki. Raamatust saab tõhusa ülevaate Rumeenia ajaloost ja tänapäevast, aga proportsionaalselt suur rõhk on sedapuhku sõnal «Minu». Ja see osa ei puuduta Rumeeniat, ehkki Rumeenia võib ju keskkonnana püüda seda puudutada.

Minu jaoks on raamatu autor Tiina Sööt tuttav eelkõige etenduskunstniku ja lavastajana. See, et tema elukohaks on juba aastaid Rumeenia, oli mulle üllatus. (Nagu ka see, milline kihk tekkis pärast raamatu lugemist ise Rumeeniasse sõita.)

«Bukarest on kõige ilusam linn, mida näinud olen, kuid kohalikud seda ei usu,» alustab autor esimest peatükki. Rumeenlased imestavad, miks ta on otsustanud just sinna kolida. See meenutab mulle alalist üllatust, kui mõni Eestisse pikemaks jäänud välismaalane meie riiki kiidab. Jah, ma ise armastan Eestit ja elan siin, aga kummatigi on mul raske kõrvaltpilguga näha, miks keegi teine siin pikemalt olla tahab.

Tiina Söödi kirjeldustes Rumeenia traditsioonidest, Eestiga sarnastest lähiajaloo traumadest, ebausust, kommunismijärgsest mittetoimivast ühiskonnast on mahlakat võlu. Juttudel Bukaresti elanike leidlikkusest, kuidas mittetoimiva infrastruktuuri ja ametiasutuste kiuste elu toimima saada, on kafkalikku absurdi. Elektrikatkestusi ja sooja vee kadumist ära hoida ei saa, aga äpi selleks, et teada, millal seesamane soe vesi võiks tagasi tulla, saab ju ometigi teha. Ja nii edasi.

Tiina Sööt ei pelga minna isiklikuks, aga ta teeb seda romantiseerimata. Loomulik osa elust on nii depressioon kui selle ravimine; hobid, millest põhirõhk on shibari’l ehk erinevate väljendusvormidega sidumiskunstil; sujuv üleminek monogaamiast suhtevormile, kus kõikidel osalistel on teisi partnereid. Tiina Sööt nendib, et tema suhete (nagu enamiku konsensuslikult mitmeid osapooli hõlmavate suhete) puhul ei ole peamiseks probleemiks armukadedus, vaid logistika. Kes on millal ja kus kellega, kus veedetakse pühasid ja nii edasi.