Räme, habras ja jalustrabavalt andekas Amy Winehouse jõudis oma lühikeseks jäänud elu jooksul endast maha jätta küll kõigest kaks albumit, kuid samas uskumatutes kogustes kõikvõimalikku materjali ja mälestusi, millest on tehtud dokumentaalfilme ja kirjutatud sületäis raamatuid.
AK ⟩ Amy Winehouse’i tähelend – elu nagu saast ja suhkur
Raamatuid on sellest 27-aastasena meie hulgas lahkunud noorest naisest isegi nii palju ja nii erinevate nurkade alt, et vahel ilmub ajakirjades edetabeleid stiilis «Viis parimat raamatut Amy Winehouse’ist».
Üldiselt on võrdlemisi keeruline suhestuda teostega, mis on kirjutatud, lähtudes kontseptsioonist «mina ja mu kuulus surnud sõber». Tyler James tegi nüüd täpselt seda. Ta oli enda sõnul Amy parim sõber alates 13. eluaastast. Noored kohtusid teatrikoolis, tundsid teineteises ära hingesugulase ning elasid koos juba hilisest teismeeast. Võta nüüd kinni, oli siis päriselt nii, kuna sõna saab ikkagi ainult üks pool.
Keldrist otse tippu
James oli ise samuti sõltlane ja kunagine paljutõotav muusik. Enam ta sõltlane ei ole ja muusikukarjäärist ei tulnud ka midagi välja, aga «Minu Amy» on päris huvitav teos. Tõsi, alguses ei saa raamat kuidagi õiges suunas minema ja James keskendub seal peamiselt endale. Võidelge kiusatusega teos kinni lüüa, hiljem läheb oluliselt paremaks ja tegelikult asetub siis ka pisut pikale veninud proloog enam-vähem omale kohale.
See on muidugi kurb raamat. Lugu kahest kurva saatusega inimesest. Üks nendest, tõsi, on elus, aga neuroosid jäävad teda saatma elu lõpuni ja on vähem lootust lahti saada neist kui oma varjust.