AK ⟩ Pedofiilia on pedofiilia, selles pole midagi poeetilist!

Prantsuse kirjanik ja kirjastaja Vanessa Springora. Foto: JULIEN DE ROSA/EPA/SCANPIX

Kuidas rääkida ahistamisest, mis on toimunud ajal, mil praeguses mõistes ebasünnis käitumine oli ühiskondlikult normaliseeritud ning teatud ringkondades suisa sedavõrd sisse juurdunud, et seda sai pidada traditsiooniliseks? Kuidas kujutada pedofiiliat moel, mis ei peidaks teema tõsidust, koletust ja jõhkrust luuleküllase ja ilustatud poeesia taha, nii et teos kaotaks oma murrangulise ja ühiskonnakriitilise sihi? Vanessa Springora on selle selgeks mõelnud.

Vanessa Springora «Nõusolekust» on pigem keerukas rääkida ilukirjanduslikus kontekstis. «Nõusolek» on autobiograafiline, üsna väheste sõnadega, ent teravalt kirjutatud, aga selle suurim mõju ei peitu hoopiski selle kirjanduslikus väljundis, vaid sotsiaalses ja ühiskondlikus järelkajas. Laiaulatusliku ja avaliku debati järelkajana, mis suuresti oli «Nõusolekust» ajendatud, võeti Prantsusmaal vastu seadusemuudatus, mis ei võimalda pedofiiliat enam määratleda kui seksuaalset ahistamist. Pedofiilia on pedofiilia.

Springora 2020. aastal prantsuse keeles ilmunud romaan räägib loo Springorast endast – uudishimulikust kirjandushuvilisest tüdrukust, keda kutsutakse lihtsalt V. Veel enne, kui esimene faas V. elust lõpeb, kuulutab ta: «Sestsaati kui isa meie elust välja astus, olin meeleheitlikult hakanud otsima meeste tähelepanu» (lk 28). See ühtaegu järsk ja ennastmääratlev avaldus on tagasivaatavalt enese suhtes julm, sest nagu Springora hiljem osutab: kogenud pedofiili instinktide vastu oli ta oma teadmatuse ja tähelepanuvajaduse tõttu relvitu ning Matzneff tuvastas tüdruku kohe kerge saagina.

Keerulise lapsepõlve järel isata jäänud V. kolib emaga Pariisi kirjandusringkonda, kus Matzneff oli imetletud. Ema, kes Springora ülestunnistuses on samavõrd naiivne kui heakskiitu otsiv (sarnaselt V.-ga otsis emagi seda meestelt ja võimalikelt isafiguuridelt), oli ehk isegi üleliia meelitatud, et Matzneff neist üldse huvitatud oli, esialgu ekslikult arvates, et tähelepanu on peaasjalikult suunatud talle, mitte V.-le. See lõi ootamatult soodsa keskkonna, kus Matzneffi värdjalikud fantaasiad ja hälbed vohada said ning keegi ei saanud teda takistada.

Matzneffi eelistused olid seejuures aastaid hästi teada ning need olid teada ka Springorale, kes terve nende seksuaalsuhte vältel tõrjus süüdistusi Matzneffi pedofiiliast kui tuld. Matzneff isegi ei varjanud seda ning kõneles sellest avameelselt pea kõigis oma teostes, mida V. muuhulgas ka «Nõusoleku» vältel vähemal määral luges (V. oli osa kirjatööde «tõeline de Sade’i kangelanna», kuigi teosed, mida ta luges, olid enamasti Matzneffi välja valitud, et mees saaks nende kaudu end valideerida), rääkis sellest televisioonis ning jagas seda pea kõigi ettejuhtuvate prantsuse intellektuaalidega, kuid teda hinnati neist hoolimata – või tõenäolisemalt – just selle tõttu.