360 kraadi kaamost ja kadu

Alvar Loog
, toimetaja
Copy
Lilli Luuk oma romaani «Minu venna keha» esitlusel 11. oktoobril Tallinnas.
Lilli Luuk oma romaani «Minu venna keha» esitlusel 11. oktoobril Tallinnas. Foto: Vallo Kalvik

Lilli Luuk (sündinud 1976) on autor, kelle lend kohalikus kirjandustaevas on olnud kõrge, ent läinud senini kardetavasti laiemate lugejamasside radari alt läbi. Eelmise nelja aasta jooksul võitis ta koguni kaks korda (2018 ja 2021) Tuglase novelliauhinna, kuid ametlik debüüt oma raamatuga püsis pikalt ootel. See tühimik sai täidetud tänavu sügisel, kui ilmus tema lühiromaan «Minu venna keha» – teos, mis pälvis kirjastuse Hea Lugu ajalooliste romaanide konkursil kolmanda koha.

Valdav osa romaani sündmustest leiab aset Eestis 1944. aasta viimasel veerandil, kui Teine maailmasõda hakkas jõudma kiiresse lõppmängu ning siinsetel aladel vahetus suure segaduse ja verevalamise saatel taas kord riigivõim: sakslased põgenesid ja venelased tulid tagasi. Ehk ajal, mil inimelu ei maksnud midagi ning olevik ja tulevik olid ühtviisi tumedad kõigi jaoks. Ajal, mil elavatel tuli sageli surnuid kadestada.

Vastupidiselt sedasorti romaanide tavapärasele fookusseadele näib Luuki olevat ajaloolise miljöö ja/või sündmustiku asemel huvitanud eelkõige neil päevil valitsenud kvaasi-apokalüptiline meeleolu. Selle edastamisel ilmutab ta ühtaegu nii meisterlikkust kui isikupära. Tema teksti lugedes tajusin pidevalt õõvastamapaneva selguse ning jõuga, kuidas minajutustajal kirjeldatud sündmuste keskel olles käed värisevad.

Sügistalvine ilmastik, nagu Luuk seda kujutab, muutub romaanis otsapidi kõrvaltegelaseks ja kujundiks. Ajalooline sõjasituatsioon, tegelaste hingeseisundid ning looduses toimuv hääbumine sulavad üheks emotsionaalseks ja kunstiliseks tervikuks. 360 kraadi kaamost ning kadu. Surma, hirmu ja leina 50 halli varjundit.

Sõnad kukuvad surnult maha?

«Minu venna keha» on ajalooline romaan par excellence, aga isikupäraste lisadega stiilis ning autoripositsioonis. See ei paku mitte üksnes ajaloolisi fakte fantaasia kastmes, vaid ühtlasi ka ilukirjandust – tugeva rõhuga selle liitsõna esimesel poolel.

Luuk tõestab, et koledatest asjadest on võimalik kirjutada kaunilt ja nõtkelt, vältides sealjuures edukalt ohtu hakata ajaloolisi õudusi moraalselt lubamatul moel estetiseerima. Või mis veel hullem: kasutama neid odava, ent atraktiivse ja kvaliteetse toorainena, nagu seda teeb ühtaegu õndsal ja küünilisel moel pealiskaudne massikultuur. (Tunnistagem, et enamik ajaloolisi sõjafilme ning vastavateemalisi žanriromaane on puhtakujuline meelelahutus, eelkäijate kannatuste täiesti empaatiavaba kaubastamine, mida iseloomustab nii moraalses kui emotsionaalses plaanis silmatorkavalt sageli läbitunnetamata autoripositsioon).

Sõda – nagu surm üldse oma kõigis avaldumisvormides – kujutab nähtusena inimliku mõtlemise ja tunnetuse jaoks endast midagi sedavõrd totaalset ja hirmsat, et ei taha kunstis sõnalisele (ning otsapidi ka narratiivsele) kujutamisele eriti alluda. Aga ometi on seda läbi ajaloo siiski pidevalt üha uuesti üritatud. Ning alates 1950. aastatest otsekui püüdmaks tõestada, et filosoof Theodor Adorno eksis, arvates, et peale Auschwitzi pole luule enam võimalik ning selle viljelemise katsed tuleb lugeda barbaarsuseks.

Luuk näib olevat endale võetud kirjandusliku väljakutse tehnilisest keerukusest ning moraalsest suurusest igati teadlik. Ühes stseenis – kus kaks peategelast seisavad sõja poolt üles küntud ning verega immutatud taluõuel – tunnistab üks neist iseendale ja lugejatele, et tema «sõnad kukuvad surnult suu ees maha» (lk 131).

Tagasi üles