Maria Faust möirgab nii südamest kui saksofonist

Kaamera tungib pea vuajeristlikult lähedale Fausti eraelule. Foto: Filmikaader

Viimastel aastatel on valminud rohkelt kodumaiseid portreedokumentaale, pool tosinat neist jõudnud kinoekraanidele ainuüksi sel sügisel. «Machina Faust» eristub ennekõike kahel põhjusel. Esiteks on selle keskmes – jah, kahjuks väärib see endiselt eraldi äramärkimist – naine. Teiseks pole Maria Fausti elu memuaari-faasis, vaid täies loomingulises jõus, relevantne siin ja praegu.

Eestis pole Maria Faust esimese suurusjärgu staar. Elustiiliajakirjade kaantelt ega plaadimüügi edetabelite tipust teda ei leia. Fausti viljeletav avangardistlik džässmuusika on selleks liialt nišivärk. Tunnustusest saksofonistil ja heliloojal siiski puudust ei tule. Oma teises kodus Taanis on ta võitnud rohkelt auhindu, nende hulgas viis kohalikku Grammyt. Seal saab ellujäämise kõrval loominguga tegeleda, lajatab Faust üsna filmi alguses.

«Machina Faust» räägib mõlemast, nii loomingust kui ka igapäevasest ellujäämisest. Tegu on justkui seguga klassikalisest muusikuportreest ja Sandra Jõgeva (kelle käe all valmis äsja samu teemasid puudutav «Mare Tralla saladus») mõne aasta tagusest rajust «Armastusest». Kordamööda jõuab vaataja ette enesekindel ja sirgjooneline Faust proovides ja laval musitseerimas, siis hoopis haavatavamal kujul eraelu murede kallal puremas.