«Kolm ahvi» Ugalas: vaikiv kommuun kutsub meeleparandusele

«Kolm ahvi» Ugalas: jaburaid elemente ei ole vaja käsitleda metafooridena, vaid selle maailma pärisosana. Foto: Silver Kaljula

Ugala uuslavastuse «Kolm ahvi» kohta võiks kasutada samasugust mõistet, nagu ütles Ivar Põllu kunagi Tartu Uue Teatri loomingu kohta: turvaavangard.

Kui Põllu täpsustas, et pruugib mõistet kriitilise ja iroonilisena, siis Ringo Ramuli lavastatud «Kolme ahvi» puhul kasutaksin seda ikkagi ilma irooniata, andes sõnale pigem positiivse tähendusvarjundi. Ramuli lavastus mõjub Ugala repertuaaris värske ja teistsugusena, ent viib konventsionaalse sõnateatriga harjunud publikut mugavustsoonist välja igati hellalt – vähemalt nii tundsin mina.

«Kolm ahvi» algab stseenist, kus neli näitlejat – Terje Pennie, Margaret Sarv, Alden Kirss ja Jass Kalev Mäe – jälgivad tihedalt külg külje kõrval istudes väikest akvaariumi, kus paistab tiirutavat kala (või isegi mitu). Peagi aga ilmneb, et samamoodi nagu esialgu jälgisid näitlejad akvaariumisse vangistatud kala, jälgib ka publik etenduse käigus üht ebaloomulikku keskkonda suletud seltskonda. Stsenograaf Arthur Arula loodud lavaruum, kus põrand ja lagi on teineteisele lähemale toodud, võimendab oma kastiliku kujuga sedasama akvaariumikujundit. Ka heledad pitskardinad, mis esialgu eraldavad näitlejaid publikust, rõhutavad lavalise keskkonna isoleeritust, suletust.