Kui kingad jalas püsiksid – tänapäeva dramaturgia Rakvere laval

Taago Tubina lavastus «Ajurünnak»: Imre Õunapuu, Grete Jürgenson ja Peeter Rästas. Foto: Rakvere Teater

Et mõista läinud reedel Rakvere teatris esimest korda lavale tulnud «Ajurünnakut», tuleks osta kavaleht ja leida sealt lehekülg, kus räägitakse Wannsee konverentsist ja Adolf Eichmannist. Loomulikult on võimalikud ka teised tõlgendused, sest ameeriklase Aaron Loebi suurepärases näitemängus leidub mitu kihti, mille vahel valida.

Taago Tubina lavastatud «Ajurünnak» ei ole lihtne tükk, seda pole ka näidend ise. Esiteks ei toimu näidendis peaaegu midagi, inimesed tegutsevad suletud ruumis, räägivad, vahel harva ka vaikivad. Ainus tegevus on millegi tahvlile joonistamine. Tekst on keeruline.

Näidend räägib suurfirma kontoris toimuvast koosolekust, konsultantide meeskonna ajurünnakust, mille eesmärk on pooleteise tunniga sõnastada lahendus salapärase tellija ülesandele. Viis näitlejat, kellest laval on peamiselt neli. Üks naine, kolm meest.

Lavakujundus on Kristjan Suitsule iseloomulikult korrastatud värviline tervik. Vaataja ees on büroohoone nõupidamisruum, olles äravahetamiseni sarnane mõne teisega. Et tõepärasus oleks suurem, on isegi koopiamasin-printer kogu oma hallis inetuses laval.

Vägisi tükib pähe võrdlus sotsialistliku realismiga: sirp, viljavihud, veoauto taamal ootamas uudsevilja. Kapitalistlik realism: bürootoolid, laud, tahvel. Tegelikust elust kopeeritud kujundus võib küll paraku mõjuda ka nii, et see tapab vaataja fantaasia, samuti jätab näitlejaile õige kitsukese tegutsemisruumi.

Wannsee konverents oli märgiline sündmus Natsi-Saksamaa ajaloos, üks samm holokausti teostamisel ehk juutide hukkamisel. Eichmann oli üks tapjaist. Viimast laval ei nimetata, näidendis ütleb üks osaline, et N-sõna on keelatud. Automaatselt mõtlen mustanahalistele, aga selgub, et tegelastel pole lubatud natside nime suhu võtta.