Põrgu – see on teised inimesed!?

Ardo Ran Varrese ooper «Põrgupõhja uus Vanapagan» Vanemuises. Rasmus Kull (Kaval-Ants) ja Koit Soasepp (Vanapagan). Foto: Taavi Lutsar

Tänavu mai alguses jõudis Vanemuise väikeses majas maailma esiettekandeni Ardo Ran Varrese ooper «Põrgupõhja uus Vanapagan», mis tugineb A. H. Tammsaare samanimelisele lühiromaanile (1939).

See oma algselt väljakuulutatud väljatuleku kuupäevast korduvate koroonakarantiinide tõttu koguni kahe aasta jagu edasi lükkunud suur teatrisündmus tekitas väljatuleku eel publikus põhjendatult nii ootusi, lootusi kui kõhklusi, sageli kõiki kolme korraga.

Ootuste ja lootustega on asi selge: ikkagi uus täispikk algupärane ja emakeelne ooper, selliseid sünnib meil keskeltläbi üks kolme-nelja aasta kohta. Kõhklused, niivõrd kui neid kellelgi üldse oli, tõukusid eelkõige dramaturgilise alusmaterjali valikust – ikkagi Tammsaare ning kõige allegoorilisem, mitmekihilisem ja krüptilisem tema pikematest proosateostest!

Minu puhul käisid ootused ja lootused kõhklustest selgelt üle, ent inimesena, kes usub romaani kunstilise terviku puutumatuse pühadusse ning leiab, et dramatiseeringute tegemine peaks olema kriminaalkorras karistatav, olin siiski kõrgendatud pettumisvalmiduses. Sest igal kunstiküpsel romaanil on täiesti oma sisemine – ja sellisena pooleldi alkeemilise päritoluga – tõde, mis pole taandatav ei narratiivile ega autoripositsioonile ning on seega ka kõige õilsamate kavatsuste ja parimate püüdluste korral suuremate kadudeta teistesse žanritesse tõlkimatu.

Tammsaare romaanid on sedasorti mugandustele läbi aastakümnete nii teatrilaval kui filmilinal üllatavalt hästi vastu pidanud, pääsenud suuremate moonutuste ja lihtsustusteta. Erandiks pole ka «Põrgupõhja uus Vanapagan», mille ainetel valminud mängufilm (1964, režissöörid Grigori Kromanov ja Jüri Müür) ning mitmed draamalavastused (iseäranis see, mille tegi Jaan Tooming 1976. aastal Vanemuises) on saanud klassikaks ning kujunenud vähemalt sama tuntuks ja kultuslikuks kui Tammsaare romaan.

Ent kas või kuivõrd on «Põrgupõhja» sobiv allikteos täispikale eepilisele ooperile? Kas kogu see allegoorilisus ja mitmetahulisus pääseb maksvusele ooperilaval, mis eeldab žanrilistest eripäradest tulenevalt palju lihtsama struktuuri ja üheplaanilisema sisuga dramaturgilist lähtematerjali? Või saab sellest muusikalise draamana samasugune vaimne kastraat nagu nt Goethe «Faustist» Gounod’ samanimelises ooperis?

Tegelane, kel on rohud võtmata?

Tammsaare «Põrgupõhja uus Vanapagan» on olnud minu jaoks seni ühtaegu nii väljakutse kui probleem. Ja seda peamiselt oma allegoorilisuse astme poolest, tingituna viisist, kuidas see põimib paradoksidel surfates omavahel argist ja mütoloogilist (Vanapaganast humanist, märter, messias ja usukannataja!) ning seab kristliku mütoloogia tões ja vaimus oma jälgimise ning mõistmise eelduseks usu lunastuse ja õndsaks saamise võimalikkusesse ja vajalikkusesse.

Tunnistan häbiga, et minul, kujutlusvõimetul materialistil, on seda usku seni pidevalt nappinud. Ning seega tundub inimsootsiumis ringi liikuv tegelane, kes peab ja nimetab end Vanapaganaks ning soovib iga hinna eest õndsaks saada, mulle ikka pelgalt tavalise kodanikuna, kelle isiksusehäirel on väga isikupäraselt teoloogiline ja teatraalne ilmnemiskuju ning kel on jäänud teatud retseptiravimid kas võtmata või arstide poolt välja kirjutamata.