/nginx/o/2021/05/23/13797987t1hedae.jpg)
/nginx/o/2022/10/27/14924978t1hafcb.jpg)
- Tallinnas esinev kitarrivirtuoos Peter Bernstein on muusikafänn olnud lapsest saati
- Sonny Rollinsiga võiks kasvõi igal õhtul lavale minna
- Džässimaailmas hindab Bernstein kõige rohkem sügavaid sidemeid teiste talentidega
Kumu auditooriumis esineb 29. oktoobril New Yorgist pärit džässkitarrist Peter Bernstein oma kvartetiga, kuhu kuuluvad veel klaverimängija Sullivan Fortner, bassimängija Doug Weiss ja trummar Roberto Gatto. Džäss on Bernsteini mitukümmend aastat eluteed mööda juhatanud. Nagu leiavad paljud džässifännid, mõistab ka Bernstein, et džäss on lõputu ja sügav nagu ookean.
55-aastasel Bernsteinil, kes on hinnatud nii lava- kui stuudiomuusikuna, ei saa kunagi küllalt erilistest sidemetest, võimsast kollektiivsest hingamisest ning kordumatust kooskõlast, mis tekib talendikas džässansamblis musitseerimise käigus. «See on sotsiaalne kogemus!» rõhutab ta korduvalt, kui enne tema Tallinna kontserti juttu ajame.
Alustan ülestunnistusega: minust sai umbes kuu aega tagasi džässihull ja teie kontsert saab olema mu esimene džässikontsert.
Vau! Sa ei kuulanud üldse džässi ja nüüd oled selle järele hull?
Võib vist nii öelda. Üsna proosaline lugu tegelikult: ma hakkasin järsku džässi kuulama ja ma pole siiani suutnud lõpetada. Ma avastan veel peamiselt 50ndaid ja 60ndaid, aga kuulasin ka teie paari aasta tagust albumit «What Comes Next».
Pianist Sullivan Fortner, kes sellel albumil mängib, astub minuga ka Tallinnas laval üles. Ta on isegi Paul Simoni albumil osalenud. Rääkis mu bändile nendest salvestussessioonidest hiljuti.
Peter Bernstein (1967)
USA džässkitarrist, esineb Peter Bernstein Quartetiga 29. oktoobril kell 18 Kumu auditooriumis
Valik albumeid
«Signs of Life» (1995)
«Earth Tones» (1998)
«Monk» (2008)
«What Comes Next» (2020)
Kuna ma ise olen džässi avastamas, tahtsin küsida: kuidas teie džässini jõudsite ja džässkitarristiks saite?
Ma olin lapsest saati suur muusikafänn. Kõigepealt meeldis mulle ragtime, mis 70ndatel New Yorgis kõigile peale läks. Igal pool mängiti Scott Joplini «The Entertainerit» ja nii hakkasin minagi klaverit mängima.
Paar aastat hiljem liikusin edasi kitarrile. Esialgu mängisin kitarril biitleid ja Bob Dylanit, seejärel Led Zeppelini, Jimi Hendrixit ja B.B. Kingi. Mul tekkis suur kirg bluusi vastu ja hakkasin järgemööda süvenema erinevatesse kitarristidesse. Kui minu kõrvu jõudsid nimed nagu Wes Montgomery, Django Reinhardt ja Charlie Christian, avastasingi džässi.
Mul oli pärastpoole au saada tuttavaks saksimängija Joey Cavasenoga, kellest on saanud hiphopiprodutsent, aga noorena oli ta Duke Ellingtoni fanaatik ja asjatundja. Ta andis mulle põhjaliku hariduse, viies mind esimeste teadaolevate džässisalvestusteni. Avastasime üheskoos igasugust toredat muusikat. Mul on hea meel, et isegi noorelt kitarri mängides üritasin oma silmaringi avardada ning hindasin kõikvõimalikke legendaarseid džässmuusikuid, Charlie Parkerist Sonny Rollinsini.
Ja saatus viis teid aastaid hiljem Sonny Rollinsiga kokku. Ta on vist kuulsaim džässmuusik, kellega olete koostööd teinud?
Võib nii öelda küll! Ma pääsesin tema bändi 2010. aastal, kui asendasin Russell Malone’i. Sonny Rollins vajas oma bändi kiiresti kitarristi ning valis välja Russelli. Paraku ei saanud Russell mõnel suvekontserdil üles astuda ja Sonny Rollinsile soovitati, et mina võiksin ajutiselt Russelli koha võtta. Hiljem palus Rollins mul bändiga ametlikult liituda ja nii õnnestus mul temaga esineda 2012. aasta suveni. Andsime koos umbes 30 kontserti.
Rollins siis enam nii sageli ei esinenud, sest ta oli vanaks jäänud ja tahtis vabamalt võtta. See oli hämmastav kogemus. Temaga muidugi oleks vägev igal õhtul lavale minna. Sonny Rollins on üks minu kangelasi, kes aitas vormida džässikeelt ning õpetas meile vanu palasid.
Te olete džässkitarristina tegutsenud juba mitukümmend aastat. Milliseid uusi kogemusi pakub selliste muusikutega mängimine, kellega pole varem koostööd teinud?
Muusika on üsnagi vestluse moodi. Iga uus muusikaline vestluskaaslane annab võimaluse ainulaadse keemia väljakujunemiseks. Mul on vedanud, et olen saanud pikki aastaid samade inimestega mängida, kes on minu lähedased sõbrad, aga mõnikord kohtan ka uusi inimesi. Muusika loomine ongi suur sotsiaalne kogemus. Olenevalt sellest, kuidas inimesed üksteisega laval läbi saavad, võib toimuda võitlus, kelle pillimäng esiplaanile tõuseb. Tihti aga kujuneb mängu käigus välja harmooniline koostöö, kus igaüks saab kuulajatele näidata oma ainulaadset isiksust, arvestades samal ajal ülejäänud bändiga.
Ka džässis näeb egomaniakke, aga mingis mõttes peaks selle energiaga liikuma terviklikkuse poole. Sellised muusikud, kes mängivad ainult iseendale, ei töötagi lõpuks teistega väga palju koos. Džässimaailm elab ja hingab sellest, et muusikud tahavad koos gruuvida, nagu meie seda nimetame. Kõrvalt vaadates võib gruuvimine kerge tunduda, aga bändiga esinemine on nagu täpselt samas tempos hingamine ja ühise pulsi leidmine. See nõuab džässmuusikutelt tegelikult suurt üksteisemõistmist.
Kas mäletate, kuidas möödus teie esimene esinemine ja kui palju muutus teie arusaam sellest, mismoodi džäss hingab?
Ma lihtsalt hakkasin otsast pihta. Siinkohal võiks tuua võrdluse jalgrattasõiduga. Kuigi džässi mängida on muidugi keerulisem kui jalgrattaga sõita, peab džässis samamoodi pidevalt tasakaalu hoidma. Kui vajalik tasakaal on saavutatud, siis hakkad edasi mõtlema ees ootavale sihtpunktile, aga ka tempole, milles sa väntad. Kui oled nendeni jõudnud, hakkad mõtlema uutele sõidusuundadele, et oma muusikalised ideed paremini inimesteni tuua.
Esimesest kontserdist mäletan hästi, et mulle anti võimalus mängida minust tunduvalt etemate muusikutega ja ma lihtsalt üritasin tasakaalu hoida.
Sain aru, et ma ise pean olema osavam väntaja, et saaksin koos bändiga ette võetud teekonnale keskenduda. See oli vist 1983. või 1984. aasta suvel, kui esimest korda lavale astusin.
Ma sain toona käia ka mitmenädalases džässilaagris, kus sain kasulikke eratunde ja harjutasin näiteks bigbändis. Aegamööda hakkasin aru saama, mida mul on vaja teha, et saada paremaks nii-öelda jalgratturiks. Seal laagris kohtasingi Joey Cavasenot ning Larry Goldingsit, kellega sõbrunedes hakkas mu elu sügavamalt muutuma.
Mismoodi panite kokku muljet avaldava kvarteti, kellega Tallinnaski lavale astute?
Klaverimängija Sullivan Fortner ja bassimängija Doug Weiss olid mulle New Yorgist tuttavad. Ma kohtasin Sullivani umbes kuus-seitse aastat tagasi, kui kuulsin teda Roy Hargrove’iga mängimas. Tuli välja, et tema oli huvitatud ka minuga koos töötamisest. Trummar Roberto Gattot, kes elab Roomas, teadsin ühelt väikselt tuurilt Itaalias.
Ühesõnaga, tuleb lihtsalt osata erinevaid osi kokku sobitada, et sünniks midagi erilist. Bändi kokku panna on nagu vinget pidu korraldada: kui organiseerid peo, siis hakkad bändijuhina mõtlema, mis sellel peol juhtuma hakkab, keda kutsuda tuleks ja kus see toimub. Kui eelmisel aastal selles koosseisus tuuritasime, sõitsime rongidega ringi ja mängisime klubides.
/nginx/o/2022/10/27/14924983t1h403c.jpg)
Kui kuulete mõnda džässmuusikut esinemas ja tunnete, et temaga oleks lahe koos mängida, kas selles keemias on midagi müstilist ja seletamatut?
Ma ei tea, kas seda saab päris müstiliseks nimetada. Tihti märkan teise muusiku iseloomus midagi sellist, mis mind tõmbab. Lihtsalt nende suhtumises ja olekus võib midagi silma jääda. Side, mis teise muusikuga tekib, on muidugi sügav. Palju oleneb ka ootamatutest kokkusattumustest, sest oma karjääri jooksul põrkan aeg-ajalt kokku talentidega, kellest saavad mu uued muusikalised sõbrad.
Sidemed teiste inimestega on džässimaailmas erilise väärtusega. Oma varastes 20ndates õpilastele ütlen pidevalt: «Eesmärk ei ole lihtsalt terve päev toas istuda ja oma instrumenti mängida. Peaksite olema sotsiaalsed olevused, käima väljas ja teistega koos mängima.» Tuleb olla teistele inimestele avatud.
Millise elava või surnud džässmuusikuga tahaksite koos mängida, kellega teil pole kunagi kokkupuudet olnud?
Kui hakata isegi surnud muusikuid arvestama, siis saab fantaasia väga valla lasta. Olen jõudnud sellisesse vanusesse, et paljud legendid, sealhulgas mu isiklikud mentorid ja bändikaaslased, on meie seast hiljuti lahkunud. Mul on vedanud, et nii paljude geeniustega kokku olen põrganud. Imetore oleks saada mängida näiteks Herbie Hancockiga, et lihtsalt korra tunda seda erilist pulssi, mis tema seltsis musitseerides sünnib. On minust nooremaidki mängijaid, kes on tõeliselt andekad, nagu Sullivan Fortner minu bändis. Aga lõppude lõpuks ühendab meid kõiki üks asi: lood, mida me mängime.