NÄDALA FILM ⟩ Dokfilm uurib Tallinna hipodroomi salapärast elu

Dokumentaalfilm «Hipodroom», inimestest ja hobustest. FOTO: Max Golomidov Foto: Max Golomidov

Ilmselt on Tallinn ainus linn maailmas, kus üsna kesklinnas, metsa ja mere ääres asub hipodroom. Suur lage plats, mille ääres tallid, kus võiks varju leida kuni 200 hobust. Aasta pärast, novembris 2023 peaks Tallinna hipodroom saama saja-aastaseks.

Niisugune olukord rikub muidugi kõiki põhilisi kapitalismi seadusi, mille kohaselt peaks niisugusel maalapil õilmitsema kinnisvaraarendus: korterelamud, kaubanduspinnad, parklad ja muu tsivilisatsioon. Nagu võib aru saada, asusid ärimehed Jaan Manitski ja Mats Gabrielsson selle nimel ennastsalgavalt tööle juba 1994. aastal, kui omandasid AS Tallinna Hipodroomi. Mõne aasta eest kirjutati ka hipodroomiga seotud altkäemaksudest, sest kui mängus on kinnisvaraarendus ja Keskerakond, siis ju nii peabki asju ajama.

Sellest kõigest ei räägi sõnagi Vladimir Loginovi dokumentaalfilm «Hipodroom». Julgen väita, et keskmise tallinlase jaoks seostub see sõna lihtsalt bussipeatusega. Läbi metsa Stroomi ranna poole jalutades võib vahel koplites hobuseid näha, ilusad loomad, inimestele see meeldib. Vahel neid loomi ka Stroomi lahes ujutatakse. Hipodroomi kõrval on Seewald. Ma peitsin ennast seal 1980ndatel aastatel Nõukogude armee ja Afganistani eest. Koos teiste hullukestega oli tore käia hobuseid vaatamas.