AK ⟩ Olev Remsu: vaikimine ei ole alati kuld

Olev Remsu Foto: Tiit Pruuli

Tuleval teisipäeval, 1. novembril tähistab oma 75. sünnipäeva kirjanik ja publitsist Olev Remsu, üks Eesti kõigi aegade viljakamaid literaate. Tehtule tagasi vaadates leiab ta kahetsusega, et tema avalik tuntus ei põhine mitte loomingul, vaid hoopis ühel aastakümnetetagusel kohtuasjal.

Te olete avaldamissageduse järgi ilmselt jätkuvalt üks Eesti produktiivsemaid kirjanikke, kuid viimastel aastatel olete lugejate ette paisanud peamiselt publitsistikat. Kas käimasolev aeg – kõik need erinevad kriisid: koroonakarantiinid, sõjad jne – pole olnud ilukirjanduse kirjutamiseks soodsad?

Muidugi oleks etem sada aastat vaikida ja siis öelda hoobilt välja see, mis teeb kuulsaks ja rikkaks. Aga jään oma liistude juurde… Mus tekib lihtsalt tuline soov anda mõne asja kohta teada oma otsearvamus, nii on see alati olnud ning koroonal ja sõjal pole siin tähtsust. Ilukirjanduseks olen püüdnud lihvida hingelisemad ja sügavamad, päevapoliitikast lahus teemasid, nende sisetunnetamine nõuab distantsi ja meelerahu.

Eelmise aasta sügisest kuni tänavu suveni ilmus ajalehes Lääne Elu järjejutuna teie romaan «Džiinimusketärid». Mis teos see on ja miks see raamatuna pole ilmunud?

Sain loo just valmis, kui mulle meilis tuttav toimetaja mulle meeldivast ajalehest, palus järjejuttu. Nii hakkaski too seal jooksma. Nüüd vajan kirjastajat, kes oleks huvitatud loo avaldamisest kaante vahel ühes tükis.

Räägin teoses üliõpilaselust Tartus. Tunnen toda elu õppurina nõukogudeaegses Tartus ja Moskvas, õppejõuna uuel ajal Tallinnas ja Viljandis ning võin kindlalt öelda: mingeid erinevusi ei ole, hoolimata erinevatest kümnenditest, hoolimata ühiskonnakorra totaalsest muutumisest. Järelikult on selles tudengielus midagi väga inimlikku, mis ikka püsib ja püsib. Seda olengi tahtnud väljendada.