Remarque’i «Läänerindel muutuseta» uus ekraniseering sumpab vereseguses sõjakaoses

Remarque’i menuki kolmas filmiversioon toetub suuresti atmosfäärile ja meeldejäävatele visuaalsetele lahendustele. Foto: Filmikaader

Esimesest maailmasõjast jutustav ligi sada aastat vana raamat, mida liiati mitu korda ekraniseeritud, ei pruugi kõlada kõige päevakajalisema materjalina. Ometi mõjub reedel Netflixi jõudnud «Läänerindel muutuseta» rusuv pilt sõja absoluutsest mõttetusest kainestavalt, päevakajaliselt ja vajalikult.

19. sajandi lõpu Preisimaal sündinud Erich Maria Remarque’i esimese maailmasõja läbielamistest rääkiv «Läänerindel muutuseta» on tänaseks kirjandusklassika, kuid oli ilmumisajal väga vastuoluline. 1929. aastal ilmunud teost süüdistati ebapatriootlikkuses ja ühekülgsuses, mis heitvat varju sakslaste sõjapingutustele ning jätvat liiga pessimistliku mulje. Pole ime, et Remarque’i romaan oli esimesi teoseid, mida võimule tulnud natsid kolmekümnendate alguses põletasid.

Üle ookeani võitis ameeriklase Lewis Milestone’i filmiversioon samal ajal järjekorras alles kolmandatel Ameerika Filmiakadeemia auhindadel parima filmi Oscari. Nii raamatu kui ka filmi edu on kerge mõista. Sõja igapäev jõudis ajakirjanduse ja teleekraanide vahendusel kodudesse kätte alles ligi pool sajandit hiljem, Vietnami sõja aegu. Remarque’i teos, ehkki ta ise ei nimetanud seda sõjavastaseks, «ei süüdistuseks ega ülestunnistuseks», laotas maailma ette koletud kaotused rindejoone mõnesajameetriseks liigutamiseks mitu aastat väldanud kaevikusõjas.