Avameelne Mihkel Raud: mul on kahju, et ma nooti ei tunne (2)

Kultuuritoimetus
Copy
Mihkel Raud Bändi kontsert Humalakojas.
Mihkel Raud Bändi kontsert Humalakojas. Foto: Eero Vabamägi

Täna, 31. oktoobril kell 17 esitleb Mihkel Raud Viru Keskuse Rahva Raamatus oma uut raamatut «Ühes väikses Eesti linnas», kus Raud jagab mõtteid oma muusikuteest, aga ka muusikutest, kes on teda kõige rohkem mõjutanud. Loe mahlast katkendit trükisoojast raamatust!

Muusikaga on see häda, et erinevalt lennuki juhtimisest või haiguste ravimisest pole pillimängu vaja ilmtingimata õppida. See tähendab, et on vaja õppida muidugi, aga seda saab teha omal käel, omas tempos, oma süsteemiga ning oma tingimustel. Paljud ajaloo geniaalseimad popmuusikud on iseõppijad ja suurem osa laulukirjutajatest ei oska tegelikult kirjutadagi.

Tekstisõnumit oskab koostada muidugi iga popmuusik ja mõni saab isegi raamatuga hakkama, aga noodikirja tunnevad pigem vähesed. Viimasel ajal on solfedžoks nimetatav õpetus küll üha enam moodi läinud. Noored kidramehed panevad noodist nii, et silm ei pilgu. Mul jääb suu alati lahti, kui mõni verinoor tüüp loo veatuks esitamiseks vaid ühte läbimängu vajab.

Noodikirja tundmine on popiks läinud ühel praktilisel põhjusel. Nimelt mängivad tänapäeval kõik eesti muusikud kõikides eesti bändides. Iga vähegi hea pillimees on nii suures hinnas, et viimne kui laulja teda oma taustabändi tahab. Moodsas Eestis muusikast ära elamiseks ei jää muusikul aga muud üle, kui kõik pakkumised vastu võtta.

Kaasaegne eesti muusik on kümneid kordi parem kui minuaegsed, lojaalsusel on tänapäeval aga hoopis teine tähendus: sa mängid täna õhtul sellega, kellele sa end esimesena lubasid. Minu nooruses ei saanud sellist olukorda ette tulla. Ei olnud nii, et Heigo Mirka oleks Ivo Linnale öelnud, et ei saa Rock Hoteliga mängima tulla, sest on end samaks õhtuks juba Ahti Nurmisele lubanud. Nüüd on olukord muutunud.

«Ühes väikses Eesti linnas» on Raua uusim raamat.
«Ühes väikses Eesti linnas» on Raua uusim raamat. Foto: Raamatukaas

Enamikul pillimeestest on küll «peamine» tööandja, kuid lisaks sellele on tal aina suuremad arved, mis tasumist nõuavad. Seetõttu on muusikute liikumine oluliselt tihedam kui ajal, mil elekter praktiliselt tasuta kätte tuli. Segasevõitu lojaalsusetaju sunnib muusikuid aga nooti tundma – tahad homme Koit Toomega Sunsetis mängida, tuleb öösel lood ära õppida. Proovi pole kellelgi sinuga aega teha, sa pead noodipaberite abil endale asjad selgeks tegema ning lootma, et kontserdil kõik sujub (reeglina sujubki)..

Mul on tegelikult kahju, et ma nooti ei tunne. Loomulikult on lihtne väita, et mõneduurilise rock«n»rolli mängimisel on tunne ehk vibe või mojo olulisemad kui süsteemne arusaam sellest, mida sa oma pillil parajasti teed. Muusikahariduse puudumine pole takistanud ei Elton Johni, Louis Armstrongi, Prince«i, David Bowiet ega mõnd muud geeniust.

Küll aga on muusikaline kirjaoskamatus vähemalt mind terve elu jooksul piiranud. Ühel hetkel puudutab lage ka kõige andekam inimene ja ainus viis edasi liikuda on reegleid rikkudes. Reeglite rikkumine õnnestub aga üksnes siis, kui sa neid tunned. Vastasel juhul saab sinust inimene, kes moodsa kunsti muuseumisiga teose ees „sellise käkerdise suudan ka mina kokku pintseldada»-tüüpi lollusi räägib.

Noore mehena ei saanud ma sellest loomulikult aru. Hullem veel – ma olin veendunud, et konventsionaalne muusikaharidus hakkab mu loovust kärpima. Et kui ma aru saan, mida kitarril sõrmi liigutades teen, muutun selle arusaamise orjaks ja hakkangi 70-ga sõitma, kui vastavat liiklusmärki märkan. Mina tahan aga 300-ga kihutada ja kui ma ei tea, et tegelikult on vaid 70 lubatud, on kõik võimalik!

Teatav loogika selles arutluskäigus ju peitub. Üks mu eesti lemmikkitarristidest – Röövel Ööbiku mees Allan Hmelnitski – mängib oma pilli nii, nagu poleks kunagi näinud, kuidas kitarri käes hoitakse. Ometi suudab ta oma instrumendist välja pigistada helisid, mida suurem osa «päris» kidramehi jääbki jahtima. Teadmatus on omamoodi õndsus, eks ole?

Tagasi üles