Pärast sellega tutvumist söandan pakkuda, et tegu on teosega, mis asub žanriliselt kuskil jutustuse ja lühiromaani vahepeal ning sobib lugemiseks eelkõige täisikka jõudvatele noortele ning lapsemeelsetele täiskasvanutele.
Peategelast tutvustatakse esimeses lauses kui kosmonauti. Kas see on hüüdnimi või tegijanimi, mõtlesin seda lugedes. Kiiresti selgub, et ikkagi tegijanimi. Seda võinuks arvata ka teose pealkirja põhjal – olgugi et mingit lendu Kuule selles teoses tegelikult ei toimu, küll aga vihjatakse pidevalt minevikus toimunud arvukatele kosmoses käikudele, millest ükski pole loo ega karakteriloome seisukohast kuidagi eriline ega oluline (ehk siis see lend – the lend – millele pealkiri seiklustega peibutaval moel justkui osutab).
Eesti räppar nublu viis oma hiljutisel albumil kohviku kosmosesse, Kivirähkil on teose alguses kosmonaut kohvikus. Kirjanik on toonud ta teadlikult olmelisse keskkonda, argisesse mõõtmesse. Selgub, et glamuurse ja kangelasliku fassaadi taga on üksik ja igavlev inimene, kes tunneb end natuke kohatu ja kasutuna hoolimata sellest, et kõik teda teavad, imetlevad ja austavad.
Kosmonaudi sotsiaalse suhtluse põhjal ilmneb, et tal on sama häda mis suurtel spordi- ja filmitähtedel: millest rääkida «tavaliste» inimestega, kui oma professionaalsetest triumfidest (rohkem) rääkida ei taha või ei oska? Ja mida on ühel «tõelisel» kosmonaudil üldse teha Maa peal? Kuidas peaks ta paigutuma pildile, millelt on ammu (nii otseses kui ka kujundlikus mõttes) suure ja uhke kaarega välja lennanud?