L, 4.02.2023

Mida kangelaslikku on kosmonaudil teha koduplaneedil?

Alvar Loog
, toimetaja
Mida kangelaslikku on kosmonaudil teha koduplaneedil?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Andrus Kivirähk mullu novembris esinemas Pärnu Koidula muuseumis.
Andrus Kivirähk mullu novembris esinemas Pärnu Koidula muuseumis. Foto: Urmas Luik/Pärnu Postimees

Andrus Kivirähki uusim raamat – nädala­päevad tagasi ilmunud «Lend Kuule» – on pealtnäha soo­tunnusteta. Ei esikaas, tiitelleht ega tagakaanele kirjutatud tekst anna vähimatki infot, kas see on jutukogu, jutustus, romaan või hoopis midagi neljandat või viiendat.

Pärast sellega tutvumist söandan pakkuda, et tegu on teosega, mis asub žanriliselt kuskil jutustuse ja lühiromaani vahepeal ning sobib lugemiseks eelkõige täisikka jõudvatele noortele ning lapsemeelsetele täiskasvanutele.

Peategelast tutvustatakse esimeses lauses kui kosmonauti. Kas see on hüüdnimi või tegijanimi, mõtlesin seda lugedes. Kiiresti selgub, et ikkagi tegijanimi. Seda võinuks arvata ka teose pealkirja põhjal – olgugi et mingit lendu Kuule selles teoses tegelikult ei toimu, küll aga vihjatakse pidevalt minevikus toimunud arvukatele kosmoses käikudele, millest ükski pole loo ega karakteriloome seisukohast kuidagi eriline ega oluline (ehk siis see lend – the lend – millele pealkiri seiklustega peibutaval moel justkui osutab).

Eesti räppar nublu viis oma hiljutisel albumil kohviku kosmosesse, Kivirähkil on teose alguses kosmonaut kohvikus. Kirjanik on toonud ta teadlikult olmelisse keskkonda, argisesse mõõtmesse. Selgub, et glamuurse ja kangelasliku fassaadi taga on üksik ja igavlev inimene, kes tunneb end natuke kohatu ja kasutuna hoolimata sellest, et kõik teda teavad, imetlevad ja austavad.

Kosmonaudi sotsiaalse suhtluse põhjal ilmneb, et tal on sama häda mis suurtel spordi- ja filmitähtedel: millest rääkida «tavaliste» inimestega, kui oma professionaalsetest triumfidest (rohkem) rääkida ei taha või ei oska? Ja mida on ühel «tõelisel» kosmonaudil üldse teha Maa peal? Kuidas peaks ta paigutuma pildile, millelt on ammu (nii otseses kui ka kujundlikus mõttes) suure ja uhke kaarega välja lennanud?

Kivirähk kirjutab kosmonaudi olukorda kirjeldades: «Tundus, justkui seisaks tema ainsana väljaspool seda salapärast süsteemi, mis tema ümber kihas ja kiirustas. Kõik teadsid, kuhu minna ja mida teha, ainult tema mitte.» (Lk 11) Selline sissejuhatus meeldis mulle, intrigeeris. Ning andis piisavalt alust loota, et autor hakkab läbi järgnevate lehekülgede lohistama liigse inimese bluusi, näitama nukkernaljakal moel, kuidas heroiline kuulsus takistab kosmonaudi puhul normaalset suhtlust ja läbisaamist nii teiste inimeste kui ka iseenesega.

Aga kirjandus on tarbija seisukohast nagu elu: väikese lugeja suurtel soovidel pole siin enamasti määratud täituda. Nii nagu elus suunab protsesse Suur Juhus, määrab kirjanduses kõike autori Kunstiline Kontseptsioon. Kivirähk ei tõuka kosmonauti mitte kaeblikesse sisekaemustesse, nagu olin rutakalt lootnud, vaid fantastilistesse seiklustesse.

«Lend Kuule» on iselaadne, kergelt «Alice Imedemaal» tüüpi teekonnaromaan. Kosmonaut liigub igavuse sunnil ja juhuse suunamisel kohvikust seitsme vana võitluskaaslase juurde külla ning saab nende kohtumiste vältel vist valgustava äratundmise osaliseks. Mis teeb teosest otsapidi ka arenguromaani.

Märksõnad
Tagasi üles