AK ⟩ Hõõguva südamega mees keisri ja jumala vahel

Katrin Laur Foto: Kuvatõmmis ERRi videost

Õigupoolest võiks Katrin Lauri panoraamromaani «Tunnistaja» pealkiri olla ka mitmuses – tunnistajad. Tõsi, esiplaanil on katoliku preestri Eduard Profittlichi kogemused ja tunded Eestis elatud aastail 1930–1941. Peapiiskopiks tõusnuna on ta ajastu võtmesündmuste läbinägelik ja kaasatundev jälgija.

Selle taustal rullub aga lahti muljet avaldav sissevaade toonasesse eluilma paljude teiste – enamikus tõsieluliste, osalt ka fiktsionaalsete – tegelaste vaatekohalt. Miljöö ja õhustiku kirjeldus on tugevalt dokumentaalne, haarav ja hariv. Eriti raamatu lõpuosa kujutab sündmuste kronoloogiat justkui luubi all, nii et tajume päev-päevalt kasvavat ebakindlust ja ärevust, seda, kuidas poliitiline kriis kasvab isiklike maailmade kokkuvarisemiseni.

Enam kui kaheksasajaleheküljeline teos ei muutu lugedes ühetooniliseks: režissööri ja dramaturgiaõppejõu kogemusega Laur oskab sündmustiku pinget ülal hoida stseenide pideva vaheldumise, üha uute intrigeerivate kohtumiste ja põhikarakterite olemuse seni varjatud tahkude väljavalgustamisega. Kirjud tegevusliinid sõlmuvad ühtseks mõjusaks tervikuks. Raamatus on rohkelt ainest filmiks või ka eepiliseks ajalooseriaaliks. Teisalt on teose võlu just kirjanduslikus peenekoelisuses, eluoluliste lähivaadete ja tundevarjundite rikkuses, mille mahlakus võiks linateoses varju jääda.

Ajaloopildi elustumine

Romaan on tulvil värvikaid «kaadreid» maastikest, ruumidest ja inimtüüpidest. Saame aimu tollastest kommetest ja maitsest, isegi värvidest ja lõhnadest, mille kaudu avaneb ehe eestiaegne elu. Sellisena on raamat tänuväärseks kunstiliseks pealisehitiseks neile arvukatele ajaloolaste ja kultuuriuurijate töödele, millele autor on tuginenud, millele omaaegsetest allikatest põnevaid detaile juurde otsinud ning fantaasiaga põiminud.

Lugejatelgi on privileeg olla lähivaates tunnistajateks toonase Eesti vastuolulisele moderniseerumisele, vana ja uue põimumisele. Nii saab raadio argipäeva osaks, isegi kaugesse ja kõrgesse Vatikani võib juba telefoniga helistada. Kerkivad uhked villad ja hotellid, jõukad kodanikud kuuluvad Autoklubisse ja sõidavad Studebakerite, Dodge’ide, Mercedes-Benzidega, kuldne noorus tantsib lokaalides ja kuulab Kurt Strobeli džässorkestrit.

Sealsamas aga on hämarates salongides konserveerunud baltisaksa tolmusevõitu minevik. Tajume kolmekümnendate kirevust ja hektilisust majanduskriisi, vapside-sotside kokkupõrgete, põhiseaduse rahvahääletuste ja ümberasumise draamade kaudu. Sellesse üldiselt ometi turvalisse ja rahumeelselt voolavasse rütmi toob äreva ja halvaendelise motiivi tänavaprohvet Karl Reits, kes ikka ja jälle ilmub sündmuste keskele, kuulutab häda tulekut ja kutsub usu läbi meelt parandama. Raamatu lõpus saatuslik ennustus täitub, nii prohvet kui vaimulik hukkuvad peaaegu ühel ajal kommunistide käe läbi.