Helilooja Ülo Krigul: lõpuni selgeks asjad ei saagi

Otsib inimlikku masinates ja masinlikku inimestes: Ülo Krigul proovib haruldast muusikalist dialoogi, pannes suhtlema süntesaatorid ja sümfooniaorkestri. Foto: Sander Ilvest

Kuulsas filmis «Desperado» on tore stseen: Antonio Banderase kehastatud kitarriga rändmuusik ilmub kuhugi üksildasse kõrbes asuvasse baari ja pakub ennast muusikuna tööle. Baariomanik teeb selle peale küsiva näo, viipab käega baari pimedasse tagaossa ja ütleb: milleks mulle üks muusik, kui mul on olemas terve orkester. Ja tõepoolest, baari tagaosas ongi koha sisse võtnud mees süntesaatoriga.

Helilooja Ülo Krigulil tuleb koos ERSOga esitamisele süntesaatorikontsert, kus ta seisab ka mingis mõttes sarnaste probleemide ees. Teose helikangas sisaldab viiteid legendaarsetele Moogi ja Buchla süntesaatoritele – võiks öelda mingis mõttes neile sündimaailma alguspunktidele. Masinaid on solistina taltsutamas selle ala korüfee Taavi Kerikmäe.

Ülo Krigul, «​Liquid Turns». Foto: Plaadikaas