ARVUSTUS ⟩ Norman Vallutaja teeb naised õnnelikuks!?

Laval on Uuspõllu Norman kõike muud kui armas inimene. Aga nähtusena intrigeeriv. FOTO: Gabriela Urm Foto: Gabriela Urm

Endla teater oskab vaimukalt tutvustada oma uuslavastusi ja muid sündmusi. «Norman Vallutaja» plakat ja reklaamvideod on tulvil kuurortlinna hedonismi: Norman – Jan Uuspõld kümbleb roosiõielehtedega täidetud vannis. Tähendusrikas on seegi, et Norman naudiskleb roosilises spaas üksipäini. Kuigi vihjeid naistele pudeneb õielehtedena.

Ei hakka salgama, et pelgasin kohtumist uue Normaniga. Alan Ayckbourni komöödia lavastas Evald Hermaküla draamateatris 1985. aastal, tookord oli sedalaadi dramaturgia siinses teatripildis uudne ja vaimustav. Vahva oli võrrelda kaht eriilmelist koosseisu, vaid Normani roll jäi ainuisikuliselt Jüri Krjukovile, kuigi kavalehel on ka Paul Poomi nimi. Vaatasin tollast lavastust umbes nelikümmend korda, sestap eeldasin, et võiksin praegugi olla suflöör. Ennäe, eksisin! Aga mitte oma mälus, lihtsalt nii tõlke- kui lavaversioon on Endlas omajagu muutunud. Kindlasti on teistsugune Ingomar Vihmari lavastuse helistik. Nii vabanesin võrdlemise painest.

Enne esietenduse algust püüdis kõrv kinni dialoogi saalist: arutati, milliselt telekanalilt näeb «Rannamaja» ning «Vallalist kaunitari». See meenus hiljem, kui püüdsin vaagida paari rabavalt labast momenti lavastuses. Jõudsin järeldusele, et ilmselt keeras lavastaja vindi üle täie mõnuga, sihiga publikut õrritada, vaatajate maitset testida ja torkida.