«Musta pori näkku» edu pole võimalik ületada ega korrata. Vähemalt Mihkel Raua jaoks mitte

Raud ei pea oma eesmärgiks raamatus rääkida inimeste ääretust lollusest või mitte lollusest. Foto: Madis Veltman

Olles lugenud kõiki Mihkel Raua raamatuid, olen lihtsameelselt uskunud, et ta kirjutabki mulle… OK, ka teistele keskea tõmbetuultes rahmeldavatele tegelastele, kellele Raua äsjailmunud raamatus «Ühes väikses Eesti linnas» kirja pandud lood pakkuvad äratundmist, samastumiskogemust ja nostalgiatki. Oleme justkui olnud samadel üritustel, kohanud samu inimesi, kuulanud ja imetlenud sarnaseid bände ning maadelnud elus vähem või rohkem samasuguste probleemide ja kriisidega. Ent, nagu selgub, Mihkel ei kirjutagi üksnes meile.

On täitsa selge, et «Musta pori…» edu ei ole niikuinii võimalik ületada ega isegi mitte korrata. Minul vähemalt mitte. Ja see pole ka mingi eesmärk. Pealegi on «Ühes väikses Eesti linnas» täiesti teistsugune raamat. Raske on mõelda, et raamatusse, kus ma kirjutan muusikast, peaks lisama mingeid ebaorgaanilisi ja väga delikaatseid detaile ainult seepärast, et seda kuidagi veel rohkem müüa. Ses raamatus pole justkui sellist kohtagi. Mida sa seal ikka šokeerid, kui raamat räägib muusikast.