/nginx/o/2013/07/05/1875536t1h2d2d.jpg)
/nginx/o/2022/11/09/14950643t1h6b7e.jpg)
Vene Föderatsiooni president istus oma kabinetis, sügas Medvedevi Dimkat kõhu alt ja üritas mõelda millestki meeldivast. Mõtles ühest asjast – tont võtaks, see polnud meeldiv. Mõtles teisest asjast – oh issand, see oli veelgi ebameeldivam. Aga Vladimir Vladimirovitš ei lõpetanud mõtlemist, muudkui mõtles ja mõtles. Kuni lõpuks tuligi pähe midagi üpris meeldivat. Küsis siis Medvedevilt:
«Dimka, kas sa tead, mis see on, mida me Ukrainas teeme? Vihjeks niipalju, et see sõna on pärit jaapani keelest!»
«Harakiri?»
«Ei.»
«Ikebana?»
«Ei. Proovi veel!»
«Mitsubishi?»
«Küll sa oled loll, Dimka!», muheles Putin. «Jäta meelde – see asi, mida me Ukrainas teeme, on aikidoo!»
«Aikidoo, aikidoo,» lalises Medvedev. «Lubage küsida, teie kõrgeausus – kust te teate, et me just sedasamust aikidood teeme?»
«Tark eestlane ütles!»
«Kesse? Kas Vaino Anton või? Mis ajast Antoša tark on?» imestas Medvedev.
«Ei, mitte Vaino,» seletas Putin. «Seda ütles see, noh... mis ta nimi nüüd oligi... no tead küll, see... mul on tema nimi keele peal... no nagu hobuse nimi või umbes sedasi.»
«Hobuse nimi? Eestlasel? Märaste?»
«Ei olnud Märaste. Kas mitte Varsaste? Mäletan, et tal on hobuse nägu ja hobuse nimi, aga missugune nimi – mitte ei mäleta!»
«Varsasalu?»
«Sugugi mitte. Märala... Märapalu... Murila...»
«See, Vladimir Vladimirovitš, lubage märkida, on juba koera, mitte hobuse nimi. Varsapalu?»
«Ei, ka mitte Varsapalu... Hobuste... Obeste... Hobusma... Ruunaste... Kronuvere...»
«Lauguste?», pakkus Medvedev.
«Ei, ei ole. Kabjasson... Ei, mitte see! Olen unustanud!»
Vihaselt lükkas seltsimees Putin seltsimees Medvedevi sülest maha ja kihutas õnnetu Dimka kabinetist välja. Kõndis rahutult ümber hiigelsuure nõupidamistelaua ja pomises:
«Varsaheli... Varsapalu... Varsaaru... Ei, mitte see! Hobuneeme... Täkusoo... Varsalaas... Mädando...»
Sõnum Vladimir Vladimirovitšit painavast probleemist levis Kremlis kiiresti ja nüüd püüdis igaüks, nagu oskas, abiks olla.
Patriarh Kirill pistis pea ukse vahelt sisse ja lausus:
«Säkuste? Sokulaas?»
Sisse astus peaminister Mišustin:
«Kimmelsoo? Lakamaa? Ruunvere?»
«Ei ole,» vastas Vladimir Vladimir ja silmi taeva poole tõstes jätkas valjusti mõtlemist: «Valjaste... Traavelsoo... Varsang... Märapadu...»
Helistas välisminister Lavrov:
«Sabaste! Hirnman!»
Kogu Vene Föderatsioon kihas. Sellele, kes õige nime välja mõtleb, lubas Putin anda pool Gazpromi ja Alina Kabajeva telefoninumbri.
Siberi kaevurid saatsid telegrammi:
«Kõrbelo! Raudjaste! Nõleting!»
Polaaruurijad kaugelt põhjapooluselt kirjutasid:
«Ruunsalu! Võikru! Päitsema!»
«Hobunõlg! Laukver!» pakkusid Ivanovo tekstiilitööstuse naistöötajad ja lisasid juurde, et neile pole tarvis Kabajeva numbrit, piisab Vene Föderatsiooni presidendi õhusuudlusest.
Seltsimees Putin läks pahas tujus magama ja veetis higiste linade vahel väherdes rahutu öö. Tema tuumanupp hõõgus flanellist aluspükstes ja tundus katsudes olevat paistes.
Aga varahommikul sisenes koos esimeste päikesekiirtega magamistuppa pressiesindaja Peskov ja raporteeris:
«Härra president! Kutsar rakendas Helmekese kalessi ette. On aeg tõusta ja hommikupalvusele sõita!»
Putin kargas voodist ja karjatas:
«Helmeke, muidugi! See oli Helmeke, kes niimoodi ütles! Küll sai alles pead murtud ja vaeva nähtud. Helmeke, sa taevane arm! No oli see vast mõistatus, juskui mingi... mingi... kuidas seda nüüd jaapani keeles öelda?»
«Sudoku,» muheles Peskov.