Liitlasvägede pommitajad muutsid 1945. aasta varakevadel kaitsetu Dresdeni tohutuks põletusahjuks, kus lämbus või küpses elusalt 25 000 inimest. Väheste ellujäänute hulgas oli ka tulevane geniaalne kirjanik Kurt Vonnegut, keda need õudused jäid jälitama elu lõpuni ning kes kirjutas sellest hiljem ühe 20. sajandi mõjusama, liigutavama ja võimsama sõjavastase raamatu «Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda» (1969, eesti keeles 1971, 2003 ja 2010).
Kurt Vonnegut 100 ⟩ Eks ta ole. Nii tapsid liitlased Dresdenis 25 000 inimest (10)
Kus aga asus päriselt see tapamaja, mille sügaval keldris redutades õnnestus sakslaste käes sõjavangis olnud noorukesel USA armee reamehel Vonnegutil oma kaasmaalaste külvatud surmatules ellu jääda?
Seisan Dresdeni Teatriväljakul ja ootan. Vihm on äsja lakanud, kivid läigivad märjalt. Taevas on endiselt pilves. Ootan meest nimega Danilo Hommel. Tema teab vastuseid ja on üks väheseid, kellel on sissepääs kunagise tapamaja territooriumile ning ühtlasi voli sinna mõned külalised kaasa võtta.
Sellele kõigele eelnes pikk eellugu, mis sai alguse ammu. Juba siis, kui lugesin koolipoisina Valda Raua suurepärases tõlkes «Tapamaja, korpus 5» ja olin hingepõhjani vapustatud. Koroonapandeemia tõmbas kriipsu peale 2020. aastaks kavandatud Dresdeni reisile. Daniloga kokkusaamine ei laabunud nüüdki viperusteta, tegelikult ootas ta mind logistilise arusaamatuse tõttu juba päev varem. Aga viimaks saime kokku.
Danilo saabub jalgrattal ning ütleb hakatuseks veel kord detailselt välja, mida ta eilsest tühiootamisest arvab. Otsekohese ütlemise, lõikava pilgu ja karmi välimusega, pruune sigarillosid pahviv Danilo on põline dresdenlane. Ta meenutab kuidagi eriüksulast. Sõjaväeline soeng. Valvas olek. Kaelas ripub nööri otsas padrunihülss. Tegelikult on tegemist endise õpetajaga.