R, 2.12.2022

AK ⟩ Kirjanik, kelle teosed räägivad sellest, milline tüütus on olla inimene

Kurt Vonnegut 100!
Alvar Loog
, toimetaja
Kirjanik, kelle teosed räägivad sellest, milline tüütus on olla inimene
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Paljudes oma romaanides mõjub Vonnegut justkui žanriga eksinud püstjala koomik – mees, kelle ideaaliks oli nii inimese kui kirjanikuna fileerida meid ümbritsev elu lõputuks hulgaks anekdootideks, vahetada inimliku eksistentsi ületamatu traagilisus ja möödavaatamatu absurdsus mõnusa kirjandusliku pilke peenrahaks.
Paljudes oma romaanides mõjub Vonnegut justkui žanriga eksinud püstjala koomik – mees, kelle ideaaliks oli nii inimese kui kirjanikuna fileerida meid ümbritsev elu lõputuks hulgaks anekdootideks, vahetada inimliku eksistentsi ületamatu traagilisus ja möödavaatamatu absurdsus mõnusa kirjandusliku pilke peenrahaks. Foto: Erakogu

Täna möödub 100 aastat päevast, mil sündis USA kirjanik Kurt Vonnegut (1922–2007) – Vietnami sõja päevil kultusliku staatuse omandanud autor, kes tõestas, et ka tõsiseid teemasid ja traagilisi sündmusi käsitlev proosa võib olla lustlikult mänguline ja vabavormiline.

Kui suurem osa kirjanikke on oma tuntuse astmest hoolimata isiksustena lugejate jaoks üksnes kuivad nimed, kelle biograafiat «kaunistab» parimal juhul vaesus, vaimuhaigus, homoseksuaalsus ja/või enesetapp, siis Vonneguti autorikuvandi ja isikumüüdi keskseks (ning üsna hästi kandvaks) sambaks on ajalooline fakt tema osalemisest Teises maailmasõjas.

Ning iseäranis tema imeline ellujäämine Dresdeni 1945. aasta massipommitamises, millest kujunes asjaolude ebasoodsa kokkulangemise tulemusel üks inimkonna teadaoleva ajaloo efektiivsemaid tapatalguid (u 25 000 hukkunut paari ööpäevaga). Kui paugud käisid, oli Vonnegut sõjavangina mõneti iroonilisel moel endise tapamaja keldris, kust ta tuli rünnakute lõppedes välja hämmastunu, elujanulise, idealistliku ja küünilisena.

Nii idealism (tema puhul usk humanistlike väärtuste vaieldamatusse ülimusse) kui ka künism (salvavalt irooniline hoiak inimsoo peaaegu kõigi tegemiste suhtes) on psühholoogilises plaanis omamoodi ellujäämisstrateegiad. Enesekaitsemehhanismid, kui lubate.

Sest tunnistamata teatud vaimseid väärtusi pole kõrgema eneseteadvusega organism, mida inimene enesest kahtlemata kujutab, pikemas perspektiivis sotsiaalselt jätkusuutlik. Ent ilma vaimse üleoleku illusiooni ja kriitilise distantsita ülejäänud liigikaaslaste suhtes jätaks ta end emotsionaalselt kaitsetusse ja intellektuaalselt alandavasse positsiooni: teda peksaksid pidevalt ning valusalt omaenese lihtsameelsuse ja heausklikkuse vitsad.

Mulle tundub, et peaaegu kogu Vonneguti proosaloomingut võib laias laastus vaadelda nende kahe vastandliku hoiaku pingeväljas: kui katset humanismi ja künismi omavahel lepitada, ühe kaariku ette rakendada. Ma ei tea, kas või kuivõrd kannatas Vonnegut selle paine all inimesena, aga tema teoste läbiv autorihoiak, see isikupäraselt muhe sarkastilise ja pessimistliku varjundiga humanism, on olnud oma sisemisest ambivalentsusest ja paradoksaalsusest tulenevalt väga veetlev. Ning seda iseäranis noorte «suure südamega» intelligentide silmis.

Ehkki Vonnegut ise jälestas avalikult kuvandit endast kui peamiselt noortele korda minevast kirjanikust, kuulun ka mina nende kiibitsejate hulka, kes leiavad, et ta on autor, kellest on nõudlikumal lugejal aja jooksul üsna kerge välja kasvada; et Vonneguti looming kõnetab kõige vahetumalt ja sügavamalt keskkooli- ja ülikooliealisi värskeid täiskasvanuid, kes on alles hakanud endale teadvustama ühiskonna toimimise tegelikke printsiipe, tõe ja õiguse suhteliselt madalat turuhinda, inimkultuuri ajaloost vastu vaatavat vaenu ning vägivalda, teatud ühiskonnaklassidele pooleldi pealesunnitud vaesust, nende piiratud juurdepääsu haridusele ja ametialasele karjäärile jne.

Noori lugejaid, neid süütuid ja avali hingi, on, nagu võin aastakümnetetaguse iseenese näitel kinnitada, võlunud Vonneguti romaanide puhul ühtlasi see maitsetuse ja tõsiselt võetavuse piire kompav must ning mõõdukalt räpane huumor. Paljudes oma romaanides mõjub Vonnegut justkui žanriga eksinud püstjalakoomik – mees, kelle ideaaliks oli nii inimese kui kirjanikuna fileerida meid ümbritsev elu lõputuks hulgaks anekdootideks, vahetada inimliku eksistentsi ületamatu traagilisus ja möödavaatamatu absurdsus mõnusa kirjandusliku pilke peenrahaks.

Idiosünkraatiline autorihääl

Kurt Vonneguti loomingulise pärandi keskmes troonivad romaanid «Tapamaja» (1969) ja «Tšempionide eine» (1973). «Tapamaja» ilmumise ajal, mis langes tema jaoks õnnelikult Vietnami sõja õnnetutele päevadele ning kehastas pooleldi juhuslikul, ent täiesti ideaalsel moel USA tollase kontrakultuuri vaimu ja vaibi, oli Vonnegut juba peaaegu 50-aastane ning olnud sealjuures ligemale paarkümmend aastat suurema eduta kutseline kirjanik.

Märksõnad
Tagasi üles