R, 2.12.2022

Pedaalid põhja: kuula, mis lugudega rokib Alexela kontserdimajas Uriah Heep!

Kultuuritoimetus
Pedaalid põhja: kuula, mis lugudega rokib Alexela kontserdimajas Uriah Heep!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Mick Box ansamblist Uriah Heep tänavu jaanuaris.
Mick Box ansamblist Uriah Heep tänavu jaanuaris. Foto: Martin Harris/Capital Pictures/Scanpix

Tänavu küll juba 53. sünnipäeva tähistav Uriah Heep saabub homme, 15. novembril oma 50. sünnipäeva tuuriga Tallinnasse. Uriah Heep on üks neist bändidest, et mõni lugu kõlab alati tuttavalt. Olgu selleks siis «Lady In Black», «Easy Livin'» või midagi kolmandat.

Uriah Heepi lugu sai alguse 1960. aastate lõpus, kui Londonis liitus kaks bändi, The Gods ja Spice. Bändi The Gods kuulusid sel ajal Lee Kerslake, Ken Hensley ja Paul Newton, Spice'i koosseisu moodustasid Mick Box, Alex Napier, David Byron ja Paul Newton. Tollase mänedžeri ettepanekul sai bänd uue nime Charles Dickensi romaani «David Copperfield» järgi ning hakkas viljelema heavy-metal'it ja progressiivset rokkmuusikat ning võttis omaks kõla, mille järgi bändi siiani teatakse ja armastatakse.

Uriah Heep on oma 50. tegutsemisaasta jooksul välja andnud 24 stuudioalbumit ning inspireerinud teiste hulgas selliseid suuri bände nagu Iron Maiden, Accept, Sodom ja Dio.

Siin on kultuuritoimetuse kuuest Uriah Heepi loost, mida peaks oma elus vähemalt korra kuulma. Kõik lood tulevad teisipäeva õhtul esitamisele ka Uriah Heepi kontserdil Alexela kontserdimajas! 

«Lady In Black»

Uriah Heepi «Lady In Black» on üks neist lugudest, mille mitteteadmine on pea võimatu. Laulu autoriks on 2020. aastal meie seast lahkunud Ken Hensley. Üks Uriah Heepi kuulsamatest lugudest räägib unenäolise loo mehest, kes rändab läbi sõjast räsitud pimeduse ja kohtub jumalannataolise olemusega, kes teda siis lohutama hakkab ning sõjakoleduste eest tröösti pakub. Mida mees aga ei mõista, on see, et tema ise ongi see kurjus ja pimedus, mille peale ta ise nii vihane on.

Seejuures on «Lady In Blacki» peavokaali sisse laulnud just Hensley, sest Uriah Heepi tollasele solistile David Byronile ei meeldinud «Lady In Black» üldse. 

«Easy Livin'»

Üks Uriah Heepi suurimaid hitte on pärit ansambli neljandalt täispikalt stuudioalbumilt «Demons & Wizards», mis ilmus 1972. aastal. «Easy Livin'» on Uriah Heepi esimene läbilöögisingel Ameerika Ühendriikides. Sarnaselt nii mõnegi teise Uriah Heepi lauluga moodustab «Easy Livin'» põhisoundi kitarride ja moonutatud orelisoolo omavahel segamine, mida täiustab David Byroni kirglik laulmine.

Lugu räägib üksildasest rändurist, kes elab täiel rinnal, püüdes leida oma armastatut. «Easy Livin'» talletas end popkultuuris tänu 1975. aasta filmile «Dog Day Afternoon», mille peaosas säras Al Pacino.

«July Morning»

Kui on üks koht, kus kriitikute ja fännide arvamused lähevad ilmselt mõnevõrra lahku, on see Uriah Heepi «July Morning». Neljast salmist, neljast refräänist, oreli sissejuhatusest ja kitarrisoolost koosnev lugu kestab kümme minutit ja algab orelisoologa, mida võimendavad Mick Boxi moonutatud kitarrid. Teose neli viimast minutit koosnevad peaasjalikult virtuoossest oreli- ja süntesaatorisoolost, mille taustal kõlab kromaatiline kitarririff. See teeb «July Morningust» tõelise meistriteose.

«Sweet Lorraine»

Üks Uriah Heepi tuntumaid lugusid on osaliselt kuulus selle poolest, kuidas Ken Hensley Moogi süntesaatori enda kasuks tööle pani. See kõlab atmosfääriliselt ja moonutatult ning Mick Boxi moonutatud kitarrid täiendavad valju süntesaatorit valju elektrienergiaga. 

«Sweet Lorraine» räägib sellest, kuidas jutustaja tunneb, et tema ja tema väljavalitu võiksid koos kõike teha, sest nendevaheline armastus on nii mõõtmatult suur, et nad võiksid reisida kasvõi läbi kosmose.

«Traveller In Time»

«Traveller In Time» jutustab loo neetud mehest, kelle ainus eesmärk oli rännata ajas, et inimkonda aidata. Ometigi ebaõnnestub mees lõpuks ja ta vangistatakse tema omaenda tervesse mõistusesse. Sedalaadi krüptilisi ja temaatiliselt sürreaalseid sõnu võibki pidada Uriah Heepi üheks firmamärgiks.

Lugu on pärit Uriah Heepi neljandalt täispikalt stuudioalbumilt «Demons & Wizards», mis ilmus 1972. aastal, ja erinevalt eelnevatest albumitest sai peaasjalikult positiivse vastukaja osaliseks ning seda peetakse tänini üheks 1972. aasta parimaks albumiks.

«Gypsy»

«Gypsy» on Uriah Heepi debüütsingel, nende esimese albumi «…Very 'Eavy...Very 'Umble» avalugu. «Gypsy» teeb huvitavaks selle ülesehitus ning moonutatud orelikasutus soolodes. Seejuures on huvitav tähele panna, et terve lugu on üles ehitatud neljale akordile ning laulul ei ole refrääni: laulul on sissejuhatus, kolm salmi, instrumentaalosad ja väljajuhatus. Sissejuhatus tutvustab Ken Hensley moonutatud orelirifi, mis on siis kitarriga segatud täidlasema heli saavutamiseks, ning orelisoolod täidavad instrumentaalpause. 

Märksõnad
Tagasi üles