Kauaaegne vang kirjutab pättide subkultuurist

Elus kokku 17 aastat vanglas olnud Andres. Foto: Sander Ilvest

Pikki aastaid vanglas veetnud Andres Sarapuu, kes mõni aeg tagasi kirjutas ja ilmutas raamatu iseenda keerulisest elust – allakäigust, meeleparanduse ja pätimaailma hülgamiseni – on ette võtnud veelgi mahukama kirjatöö.

Sarapuu sulest on ilmumas raamat tööpealkirjaga «Vangla «Riik»», mis kõneleb üksikasjalikult suuresti nõukogude ja vene päritolu nn subkultuurist, mille järgi veel hiljaaegugi korraldasid ka Eesti kurjategijad omavahelisi suhteid ning toimetati tegemisi siinsetes vanglates.

«Ühest küljest võib muidugi öelda, et see subkultuur kuulub maailma, mis on Eestis eeskätt uute vanglate ehitamise taustal jõuliselt hääbunud. Seda põhimõtteliselt enam pole,» jutustab Sarapuu. «Samas võib tõdeda, et meilgi elab piisavalt palju inimesi, kes on selle subkultuuriga vägagi lähedalt kokku puutunud ning selle põhimõtete järgi elanud. Usun, et näiteks mõnel noorel sisekaitseakadeemia õppuril oleks mõistlik teada, kuidas mõne inimese jaoks, kel vangla- ja pätikultuuriga tihedamad sidemed, elus asjad käivad. Millised on ses maailmas kirjutamata (ent seda jäigemad) reeglid ja millised karistused, kui neist üle astud.»

Oma elust ühtekokku 17 aastat erinevate kuritööde eest vanglas veetnud Sarapuu ütleb, et uues raamatus kirjeldatu algallikaks on paljuski ta enda rikkalik vanglakogemus, kuhu internetist materjali juurde uuritud ning mõnegi staažika kaasvangiga detailid üle täpsustatud. «Vangide ja kurjategijate subkultuuri kohta liigub ju väga palju legende ja kuuldusi, paraku ka väga palju väärainfot ja liialdusi. Paljude asjade kohta tean omast kogemusest, mis peab paika ja mis mitte. Mõnegi asja kohta sai üle küsitud,» räägib Sarapuu.

Küsimusele, kas tänaseks hääbunud vene päritolu subkultuuri asemel on siinsete kurjategijate seas käibel reeglid, kokkulepped ja tõekspidamised, mida võiks juba ka subkultuuri mastaapi nähtuseks nimetada, vastab Sarapuu, et pigem ei ole. On küll mõningaid põhimõtteid, mida näiteks vanglas olles justkui jälgitakse, ent see kõik on tema hinnangul üsna hajus ja juhuslik tegevus. «Süsteemset subkultuuri, millest kõik teaksid ja kinni peaksid, meil siiski pole,» ütleb Sarapuu.

Sarapuu raamatu ilmumist saab toetada SIIN.