PÖFFIGIID ⟩ Tagasihoidlik Hitler, noor India naine ja uus Martin McDonagh
16. november 2022, 13:52
Mida siis täna PÖFFIl vaadata? Siin mõned head filmid!
«Saana» (India)
PÖFFil debüütfilmiga «Loev» (2015) võistelnud India režissöör Sudhanshu Saria on tagasi. Kui Sudhanshu püüdis eelneva filmiga jutustada lugu geivähemuse probleemidest Indias läbi romantilise armastusloo, siis nüüd on ta saanud inspiratsiooni ebatraditsiooniliselt tugevatest india naistest ja nende #MeToo lainetuses tekkinud soovist ise oma elu üle otsustada.
Seekord ei ole tegemist lihtsakoelise ahistamise juhtumiga, vaid pigem sitke ja ratsionaalse noore naise kirgliku sooviga kujundada oma elu. Sealjuures mõjutab tema otsuseid pimestav soov tõestada oma emale, et ta ei vaja kellegi abi. Läbi valusate kogemuste, millest vaataja intiimsel moel osa saab, jõuab ta hoopiski ema mõistmiseni. Uut tüüpi kaasaegse india naise rolli täidab suurepäraselt India tõusev täht Radhika Madan, kellel on filmis kanda nimiroll.
Veel kohtab filmis Sohum Shah’i, india sõltumatu kino olulist produtsenti ning näitlejat. Sanaa emana teeb oma esimese rolli armastatud Bollywoodi supertäht Pooja Bhatt. «Sanaa's» kõlab kaasaegse india muusika tähe Vishal Mishra ja Anvitaa Dutt Guptani (India Netflixi täht) poolt loodud muusika.
Linastub PÖFFil 16., 17. ja 18. novembril.
«Minu naaber Adolf» (Iisrael)
See on PÖFFi avafilm, mida veel täna vaadata saab.
Suhtuda huumoriga tõsistesse ja valusatesse teemadesse on ülimalt keeruline ülesanne. Sugugi mitte kõigil koomikutel pole oskusi ega julgust paljastada pikaajalisi traumasid spekulatiivse satiiri abil. Iisraeli režissöör Leon Prudovsky tervitab vastuolulisust ning toob holokausti piinad kahe vaenutseva naabri igipõlisesse ja sarkastilisse konflikti. Poliitiliselt ebakorrektsele, pingsalt kibemagusale humanistlikule komöödiale peaaegu võimatust sõprusest kõige hullema verivaenlasega annab sära kahe imeliselt nauditavalt jageleva härrasmehe, David Haymani ja Udo Kieri lummav, irooniline ja pahur näitlejatöö.
Haaravad ajaloolised faktid vormitakse lummavalt ümber «mis oleks kui» fantaasiaks, mis esitab alternatiivse tõe: võib-olla Adolf Hitler ei lasknudki end maha, vaid pages Lõuna-Ameerikasse koos Adolf Eichmanni, Josef Mengele ja teiste natsikurjategijatega? Häbistatud diktaator varjab end Hertsogi hüüdnime all ja leiab koos oma Saksa lambakoeraga uue kodu ühes mahajäetud talumajas kusagil Colombia kõrgmäestikus. Ülimalt põhjalik ja salatsev habemega petis ei oska aga arvestada üks-miljonist-võimalusega, et ainsas lähedalasuvas majas võib elada holokausti üle elanud inimene.
«Inisherini hinged» (Iirimaa)
Rõõmupäev on saabunud kõigi nende inimeste õuele, kes on viimased 14 aastat kannatamatult oodanud, et pärast pigimusta komöödiat «Palgamõrvarid Brügges» saaksid Brendan Gleeson ja Colin Farrell taas Martin McDonagh’ filmis ekraani jagada.
«Inisherini hinged» ongi nende kahe suure näitleja ning ka suure sõbra taaskohtumine, kuigi loo käimalükkajaks on Brendan Gleesoni kehastatava stoilise Colmi tõdemus oma nooremale, mõnevõrra «lihtsa loomuga» sõbrale Padraicile: «Ma ei taha enam sinu sõber olla...» Pärast seda ootamatut lauset käivitub sündmuste jada, millele enam kätt ette panna ei saa ja mis omandab üsna kiiresti üsna pigimustad toonid ‒ nagu see ühele Martin McDonagh’ kirjutatud loole ikka kombeks.
Kummaline küll, aga see on iiri juurtega tunnustatud dramaturgi ja filmitegija McDonagh’ esimene linateos, mis leiab aset saarel, kust tema perekond pärit on. Seda suuremat armastust selle koha, sealsete tavade ja inimeste vastu me selles loos tunnetame, ükskõik kui ettearvamatuks, karmiks ja halastamatuks filmi sündmustik ka ei muutu. Ben Davise esmaklassiline kaameratöö, Carter Burwelli kummituslik muusika, esmaklassilised rollisooritused ja mõistagi Oscari võitja McDonagh’ hõrk dialoog muudavad meie külaskäigu väljamõeldud Inisherini saarele üheks filmiaasta tipphetkeks.
Linastub PÖFFil 18., 20. ja 26. novembril.