PÖFFIGIID ⟩ Usulahu kammitsas naised tõstavad häält

Linateoses «Naised räägivad» annab Sarah Polley hääle mennoniitide kogukonna naistele. Foto: Filmikaader

Mida siis täna PÖFFIl vaadata? Siin soovitame mõnda head filmi!

Räägime vihkamisest (Hispaania)

Argentinast pärit režissööri Vera Fogwilli «Räägime vihkamisest» jutustab reaalajas loo kahe parandamatult haige naise hüvastijätust. Selles intiimses ja sügavas vestluses arutavad nad oma seisukohti emadusest, sõprusest ja viisidest haigusega toimetulemisel. Nii saab alguse võrratu jutuajamine, mis meenutab meile parimat, mida kinol vanasti pakkuda oli.

See silmapaistev draama koos Hispaania staari Cecilia Rothiga (kes sündis Argentinas, kuid on enim tuntud oma hiilgava näitlejatööga filmis «Kõik minu emast») ja imelise Maricel Álvareziga tõestab kõige märkimisväärsemal moel, et kui on olemas uuenduslik stsenaarium, hiilgavad näitlejannad, selge visuaalne kontseptsioon ja pühendunud režissöör, ei ole vaja hiiglaslikke Hollywoodi eelarveid ega tonnide kaupa eriefekte, et luua ülimalt intelligente, meelelahutuslik ja julge film meie aja üliolulistel teemadel.

Film linastub PÖFFi kriitikute valiku võistlusprogrammis 17., 24. ja 26. novembril.

Naised räägivad (USA)

Näitlejana juba noores eas tuule tiibadesse saanud Sarah Polley on viimaste aastate jooksul korduvalt ja ilmekalt tõestanud, et tegu on unikaalset silma omava kindlakäelise lavastajaga, kes samas on võimeline käsitlema mistahes rasket teemat peenetundeliselt ja suure empaatiavõimega. Ilmselt ei möödunud aastatetagune #MeToo liikumine filmitegijast omapoolset jälge jätmata ning linateoses «Naised räägivad» annab Polley hääle naistele, kelle hääl ei ole siiani jõudnud väga palju kaugemale nende endi kitsast maailmast.

Linateoses «Naised räägivad» annab Sarah Polley hääle mennoniitide kogukonna naistele. Foto: Filmikaader

Siiani oma suletud kogukondades ja vanade tavade järgi elavate mennoniitide naisliikmed on pikkade aastate vältel olnud süsteemse, lausa epideemilise väärkohtlemise ohvrid. See kõik on tõsiasjaks nende eludes, väljapääsu sellest ei tundu olevat, selg paistab olevat surutud lootusetult vastu seina. Kuid see, mis vastab tõele seoses kaameli selja ja liigse õlekõrrega, näib kehtivat ka selles kogukonnas, kus grupile naistele hakkab üha enam tunduma, et kauem see nii kesta ei saa. Ühel päeval kogunetakse heinaküüni, et arutada, kas nad a) ei tee midagi, b) jäävad ja hakkavad võitlema või c) lahkuvad...

Viimane variant pole just kergete killast, kui sind on terve elu kasvatatud teadmises, et igasugune oma mehele vastuhakk sulgeb tee taevariiki... Kas tõde on tugevam, kui nende kogukonnas kehtestatud (rusika)reeglid? Sellised esmaklassilised näitlejad nagu Rooney Mara, Claire Foy, Frances McDormand, Jessie Buckley, Judith Ivey ja Ben Wishaw korraldavad kinoekraanil tulevärgi, mida Polley oma kindla lavastajakäega oskuslikult õigesse suunda juhib.

Film linastub PÖFFil Screen International kriitikute valikus 17,. 18. ja 24. novembril.

Ann (Iirimaa)

Ciaran Creagh on eelnevate mängufilmidega näidanud end autorina, kellel on tundlik sotsiaalne närv. Ta jätkab seda suunda ka kolmandas filmis, mis põhineb 1984. aastal 15-aastase Ann Lovettiga tõestisündinud juhtumil. 2018. aastal toimus Iirimaal abordireferendum ning selle tõttu tõusis Anniga juhtunu taas esile.

Ciaran Creaghi mängufilm «Ann» linastub PÖFFil. Foto: Filmikaader

Sellel hommikul ärgates tunneb Ann, et täna see juhtub. Ta paneb koolivormi selga, kuid selle asemel, et kooli minna, mõtleb ta hirmuga eelseisvale. Vargsi tänavatel uidates loodab Ann abistavale inimlikkusele, imele, kuid samas pelgab kellelegi läheneda. Katoliku kooli õpilasena saab tüdruk lõpuks loota vaid Neitsi Maarja õnnistusele ja nii tuleb koguduse preestri maja kõrval olevas aiakeses Jumalaema kuju all ilmale poisslaps.

See ei ole film pelgalt sellest, kuidas lapsele sünnib laps. Anni sisemisi heitlusi saadab koondportree kogukonnast koos kõigi eelarvamuste, tabude ja traditsioonidega. Režissöör on leidnud operaator David Grennaniga koostöös selle loo jutustamiseks täiusliku vormi. Ning kuigi filmi aluseks olevast konkreetsest sündmusest on varsti möödas juba nelikümmend aastat, on see teema ühiskonna hoiakute tõttu jätkuvalt aktuaalne. Autorid on loonud halastamatult ausa filmi, mis puudutab meid kõiki.

Film linastub PÖFFi põhivõistlusprogrammis 17,. 18. ja 20. novembril.