Putini režiimi eest põgenenud näitleja kehastab Riias Anna ­Politkovskajat

Tšulpan Hamatova Riia Uue Teatri lavastuses «Post Scriptum». Foto: Jānis Deinats

Eestis ei tuleks ilmselt kõne allagi, et Vene näitleja mängiks vene keeles näitemängu venelaste kannatustest. Aga just seda tegi Riia Uues Teatris lavastaja Alvis Hermanis, kui tõi juunis koos näitleja Tšulpan Hamatovaga lavale mononäidendi «Post Scriptum».

Nende töö on Läti teatri­auhindade jagamisel ­mitmekordselt nomineeritud, olles aasta parima näitlejanna, lavastaja ja lavastuse nominent. Näidendi helikujundus teeb eestlasele rõõmu – Arvo Pärdi tunneb ära kavalehte vaatamatagi.

Ukraina sõda on Eesti teatri­lavast niikuinii mööda läinud, ­ainus erand on Julia Augi rinde­kirjade projekt, mida siin-seal mängiti, aga mis õiget mõju lõpuks ei saavutanudki.

Justkui tasakaaluks vene hingele tuli samuti juunis Riia Uue Teatri lavale Ukraina näitekirja­niku Natalja Vorožbiti «Slikti ceļi» («Halvad teed»), mis ­tõukub 2014. aasta Donbassi sündmustest. See on dokumentaallugudel põhinev näitemäng.

Miks on «Post Scriptum» korraga kolme Läti ­teatriauhinna ­nominatsiooniga? Vastus lihtne: sest see on meisterlikult mängitud ja lavastatud. Pluss veel ­teema, mis ei jäta kedagi ükskõikseks. Esimese hooga võib muidugi vihastada. Kui kaua ja kui palju võib mängida vene hinge kannatusi, sest ükski karistus ei lunasta kuritööd.