November – kodukäimise ja kõngemise kõrgaeg

Detail Elo Seliranna romaani «Tormi märgid» kaanekujundusest. Foto: Raamat

Elo Seliranna krimisugemetega ajalooline seiklus- ja olustikuromaan «Tormi märgid» puistab helde käega lugeja ette kaamost, õudust ning vägivaldset surma.

On aeg öelda selgelt ja julgelt välja kibe tõde, üks järjekordne poliitkorrektsuse huvides vaiba alla pühitud teaduslik fakt, mille avalikuks tunnistamiseks «kallutatud ja suukorvistatud» peavoolumeedial, nagu «vabades» foorumites süüdistavalt osutatakse, justkui tegelikult söekust ei jätku. Ja see tõde on: me elame murrangulistel päevadel. Kõik meie ümber kangestub, kõduneb, külmub, kooleb, tardub, tuhmub... Süvaloodus tegutseb kalgilt ning karistamatult.

Aga et eelesitatud uudis oleks nii emotsionaalses kui empiirilises plaanis tasakaalustatud, saagu siia lisatud, et see pole veel siiski päris lõpp. Lihtsalt üks järjekordne november – aeg, mil pimedus hakkab taas kõigil põhjapoolsetel laiuskraadidel võtma valguse üle suurt seljavõitu. Aeg, mil kaamose külmade sõrmede niiske pitsitus on inimese näruse hinge ümber kõige tugevam. Loodus leinab neil päevil iseennast, marsib püstipäi vääramatusse varjusurma. Ning inimene, eluslooduse isehakanud eliit, otsapidi koos temaga.

Samas tunneb ilmselt enamik meist sügistalvise miljöö ja meeleoluga omamoodi masohhistlikul moel hingelist sidet ning osadust. Kas november pole mitte poolametlikult eestlaste rahvuskuu? Need – eeldan, et üksikud –, kelle jaoks on seda eelkõige juuni või juuli, mil «laupäevaõhtuselt lõhnavad kased ning hämarik koidule ulatab käe», on ilmselt heljunud hiljuti koos laetud pangakonto, suurte kohvrite ja koduse päikeseprillitagavaraga läbi lennujaama turvaväravate ega kavatse kodumaale naasta enne, kui seda teevad rändlinnud.

Kui november polnud eestlaste poolametlik rahvuskuu varem, siis on ta seda kindlasti alates 2000. aastast, mil ilmus Andrus Kivirähki krestomaatiline romaan «Rehepapp» (mis kandis käsikirjana kirjastamiseelsel ajal pealkirja «November», nii nagu ka 2017. aastal selle ainetel valminud Rainer Sarneti mängufilm).

Elo Seliranna värske romaan «Tormi märgid» surfib samal arhetüübil, näitab, et november on müstiline kuu: pimedaim nii selle sõna otseses kui ülekantud tähenduses. Teose tegevus toimub 1850. aasta novembris ühes Eestimaa soode ja rabade keskel asuvas kubermangumõisas, kuhu suur saatus on ühe öise maskipeo ajaks kuhjanud kokku kireva seltskonna varjatud motiividega eri seisustest inimesi.

Selirand mängib sügistalvise 19. sajandi maamõisa kronotoobi peaaegu peategelaseks, rõhutab teose algusosas rahvalike uskumuste tuules pealetükkiva järjekindlusega, et november on kooljakuu, ametlik hingedeaeg, mil põrgu väravad on lahti ning vaimud liikvel. Samas näiks autor lükkavat pidevalt ridade vahelt lugeja ette küsimust: kas suurem kurjus tuleb siin elus elavatelt või surnutelt?