KULTUURIS KUUM ⟩ Taavi Teplenkov: kui me annet ei jaga, siis see võetakse ära

Draamateater on Taavi Teplenkovile töökohaks olnud veerand sajandit. Kuid vahel mõtleb näitleja ja lavastaja, et oleks võinud tahta õppida ka arhitektiks: et nii maailma jäävat ilu luua. Foto: Mihkel Maripuu

Hiljuti lavastajadebüüdi teinud näitleja Taavi Teplenkov (47) ütleb, et ilu on talle peamine. Ilu päästab maailma, ilu on see, mis teda käivitab, ning see oli ka tema lavastuses peamine: et seal on kõik ainult head inimesed. «Ka see, et see ilu läheb katki, on ilus.»

Katusealune teatrisaal on täis sooja, hubast, kodanlikku valgust. Pererahvas talitab köögis, oodates külla peagi saabuma hakkavaid sõpru. Juba nad tulevadki: ulatavad kingiks kaasa võetud veinipudeli, riputavad nagisse üleriided, vahetavad meeldival toonil lauseid ohututel ja seltskondlikel teemadel. Kuid ka saladused on inimestega koos ruumi täitnud – otsekui varjud. Kui anda võimalus, kas siis võtab varjul hoitu üle kogu õhtu – ja võib-olla ülejäänud elugi?

Umbes nii võiks kokku võtta läinud laupäeval Draamateatris esilavastunud Paolo Genovese «Võõrad», tuntud näitleja Taavi Teplenkovi lavastajadebüüdi, mis jõudis kätte veerand sajandit pärast lavakunstikateedri lõpetamist.