R, 2.12.2022

AK ⟩ Mureaegade kaardistus. Subjektiivseid muljeid objektiivsest teosest

Olev Remsu
, kirjanik ja kriitik
Mureaegade kaardistus. Subjektiivseid muljeid objektiivsest teosest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Sirje Olesk rääkis oma vastsest teosest 11. oktoobril Tartu kirjandusmajas, selja taga kirjanike liidu 100. aastapäevaks
valminud rändnäitus.
Sirje Olesk rääkis oma vastsest teosest 11. oktoobril Tartu kirjandusmajas, selja taga kirjanike liidu 100. aastapäevaks valminud rändnäitus. Foto: Sille Annuk

Ühe organisatsiooni jumaldamine tähendab totaalset võõrandumist. Ei nähta inimest, vaid raame, aheldavaid raame. Suurt ja kõrget paralleeli tuues võib osutada Moskva patriarhaadile – seal ei austata jumalat, vaid kirikut ennast, austatakse iseennast ja on võrgutatud seda tegema lihtusklikudki.

ENSV kirjandusega oli põhimõtteliselt analoogiline lugu, loomulikult mikroskoopsemas mastaabis. Tähtis polnudki see, kui hästi sa kirjutasid, otsustas hoopis see, kui lähedale olid sa ennast intrigeerinud kompartei juhtkonnale, sellest sõltusid hüved, mis sulle jagati. Kui sa elasid kirjanike majas, kui sa kuulusid kirjanike liidu juhatusse, siis olid sa hea kirjanik, kui sa kirjanike liidust välja jäid, siis polnudki sa kirjanik.

Leidus koguni mittekirjutavaid kirjanikke, aga kuna nad olid liikmed, siis olid nad ikkagi hüvede saajad, loomingu asemel oli oluline end mõjukaks sepitseda. Ja eks mõni tavalugejagi ei usaldanud oma meeldimismaitset, vaid orienteerus autorite rägastikus selle järgi, kui kõrgel on too kirjanik nii-öelda ametlikult.

Umbes taolist mõtet on leebemal moel esitanud ka Sirje Olesk oma 300-leheküljelise uurimuse «Aegade lugu. Kirjanike liit Eesti NSV-s» sissejuhatuses, kui tsiteerib Paul-Eerik Rummot: «Ei maksa unustada, et tegelikult on kirjandus ikkagi üks ja kirjanike liit teine asi. Nõukogude režiim sulatas need väga kuuma tulega ja väga kõvasti kokku.»

Loen sissejuhatust edasi ning kuidagi ei saa leppida väitega, et kirjandust jälgiti Nõukogude Liidus rangemalt kui kinematograafiat. Otse vastupidi! Jah, Stalin luges üsna palju jooksvat ilukirjandust (oh sa mu meie, kust võttis ta selleks aega?), kirjandusel oli ühiskonnaelus – nii kultuuris kui sisepoliitikas – üpris keskne roll, ent Stalin vaatas koos poliitbürooga läbi kõik (!) tehtavad mängufilmid, tihti sekkus nende tootmisesse alates stsenaariumi kinnitamise pikast protsessist.

Filmitoodang kahanes kuuele aastas – aga mis sest? Esitamisloa saanud filmidele jagati heldelt kulda ja karda, rohkem ikka kulda kui karda. Olesk toob näiteks Stalini-aegsed kõrged preemiarahad ja honorarid kirjanduses kui kirjanike riikliku kantseldamise präänikupoole. Filmikunstis olid honorarid hullupööra kõrgemad, nõnda et tõsi oli taga jutul, et kui kinošnik saab oma raha kätte, siis peab ta aastaid prasnikut ning alles seejärel asub uuesti tööle.

Märksõnad
Tagasi üles