Perekondlik peielaud, kus süüakse hirmu

Naiste rollid on ses perekonnas dramaatilised, kanged, aga ka salatult kaitsetud. Foto: Jelena Vilt

Uudis, et Vene Teatris jõuab lavale Tracy Lettsi «August: Osage’i maakond», mind ei vaimustanud.

Olen näinud Priit Pedajase lavastust (Eesti Draamateater, 2010), kus Ita Ever pälvis Violeti rolli eest naispeaosatäitja auhinna; samuti John Wellsi filmi (2013) Meryl Streepiga peaosas. Olin veendunud, et see näidend pakub värvikaid rolle, ent jääb siiski trafaretseks, igavapoolseks peredraamaks. Kiusatus on lisada märksõna «kitšilik».

Artjom Garejevi lavastus purustas mu eelarvamuse nagu jõuline laviin. Nägin 6. novembri etendust. Kuulsin mitmelt vaatajalt, kuis eelmisel õhtul, esietendusel puhkes kolmandas vaatuses lausa vaheaplauside rahe. Teisel etendusel aga täitis saali üha pingsam läbitungiv vaikus, mis muutis õhustiku veelgi karmimaks.