T, 29.11.2022

Loe katkendit Mehis Heinsaare uuest romaanist «Kadunud hõim»

Kultuuritoimetus
Loe katkendit Mehis Heinsaare uuest romaanist «Kadunud hõim»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Mehis Heinsaar, «Kadunud hõim».
Mehis Heinsaar, «Kadunud hõim». Foto: Raamat

Ilmumas on Mehis Heinsaare uus romaan «Kadunud hõim». See on kirja pandud nõnda, et seda võib lugeda kui põnevat gooti stiilis õudusromaani, mille sündmused leiavad aset Tartus ning Soomaal, ja samas ka kui ühe keeruka karakteriga inimese arenguromaani, tema kasvamist ja küpsemist läbi pööraste seikluste armastuse ja sügavama elu mõistmise suunas. Autor on saanud inspiratsiooni isiklikest Tartu-mälestustest ja vanadest pärimustest, mida Soomaa kandi elanike kohta erinevatel aegadel kogutud on.

KATKEND ROMAANIST:

See juhtus kaks ja pool aastat pärast Mariaga lahku minemist Eesti rahva muuseumi vastlapäeva peol, kuhu olid kutsutud ka kirjandusmuuseumi töötajad. Sattusin samasse lauda ühe vanema kolleegiga, kes igapäevaselt muuseumis enam ei töötanud ja keda maja peal võis näha harva. Tema nimi oli Feliks Kreevald.

Peale põgusate teretuste polnud me omavahel kunagi vestelnud. Nüüd aga, juues kohvi kõrvale head konjakit ja niisama ilmast ning maast rääkides, läksid mu keelepaelad peale neljandat pitsi korraga valla. Võib-olla oli tema näos või olekus midagi isalikku, võib-olla jäin lihtsalt vinti, igatahes hakkasin talle pihtival toonil rääkima oma ummikusse jooksnud elust ja soovist uute väljakutsete järele.

Olles oma õnnetu elulaulu talle poole tunniga krae vahele kallanud, täheldasin silmanurgast, et vanem kolleeg polnudki kuulamisest veel tüdinenud. Vastupidi, ta paistis olevat mu elulugu lausa üllatava tähelepanu ja kaasaelamisega jälginud. Panin seda kergelt imeks, kuna tavaliselt on ikka nii, et piduline mingil hetkel tüdineb, tundes pigem tungivat vajadust omaenda veelgi pöörasema ja kannatusterohkema elulooga lagedale tulla. Vahest tulenes see mu heasoovliku kaastöötaja elukogemusest ja tasakaalukusest. Kui jutujärjega viimaks lõpuni jõudsin, nägin Feliksi silmis sädelemas mõtlikku tulukest.

„Olin kunagi üsna samasuguses seisus nagu sina, nii umbes kolmkümmend aastat tagasi,“ vastas ta heatahtliku naeratusega, „võib-olla isegi veel hullemas. Ja kas tead, ainult üks asi aitas mind sellest jamast välja tulla. Selleks oli reis. Ekspeditsioon!“

„No näed!“ hüüatasin seepeale, „ja see reis kulges sul muidugi kuhugi Uuralite taha, eks ole?“

„Ei, ei kulgenud. See leidis aset siinsamas, Eestis. Õigupoolest algas see nagu päris tavaline kohapärimuse kogumine, aga mis seal siis edasi juhtuma hakkas, oli juba sootuks midagi muud. Võin sellest rääkida, kui tahad. Võib-olla on sellest sulle abi.“

„Räägi, muidugi räägi!“ nõustusin õhinal.

„Samas ma muidugi ei tea, kas sa oled üldse õige mees seda kuulama,“ lisas ta ettevaatlikult. „Olen seda lugu kõnelnud üsna vähestele ja peale üheainsa inimese pole keegi seda õieti mõistnud. Kuulanud on küll, aga mõistnud ei ole. Pole uskunud.“

„Aga sa räägi ikka, mis sellest, kui ma ei mõista,“ käisin Feliksile peale.

„Hea küll siis. Nojah, nagu ma juba ütlesin, algas see nagu tavaline kohapärimuse retk, mis oli seotud Soomaaga. Nimelt sain ma pooljuhuslikult teada ühe vana legendi kohta, nagu oleks kunagi ammu, nii umbes kolmsada aastat tagasi Põhjasõja ajal elanud kuskil sealkandis ühed isevärki inimesed, keda hüüti nuhka-nähkadeks. Sa pole neist kuulnud?“

Raputasin pead.

Vanem kolleeg palus pitsid uuesti konjakiga täita. Kui olime kokku löönud ja põhjani joonud, valgus üle ta näo korraga ootamatu, veider grimass. Nagu oleks hambasse valu löönud.

„Kurratt... Võib-olla teeksin targemini, kui seda lugu enam kellelegi ei räägiks.... See võib sind ilmaasjata painama hakata, nagu ta on seda teinud kõik need aastad minuga,“ sõnas ta maha vaadates. Oli näha, kuidas see lugu teda kuidagi vaevas.

„Ei, ei, Feliks, „võtsin seepeale omakorda tuld, „nüüd, kus sa juba otsa oled lahti teinud, sa lausa pead mulle sellest rääkima, teadmatus jääks muidu mind painama!“

„Noh, olgu peale. Aga hiljem süüdista iseennast… Niisiis, nagu ma juba ütlesin, olin toona, kolmkümmend aastat tagasi, umbes samas seisus kui sina. Vajasin samuti elult mingit uut väljakutset, enese proovilepanekut, et mitte ära uppuda väikelinna halli argipäeva. Üsna ootamatult osutus mu aitajaks ühe toonase sõbra vanatädi, kelle pool Viljandis külas viibisime. Ei mäletagi, kuidas asi sinnamaale üldse jõudis, aga muu jutu seas kõneles see naine ka oma vanaisast, kes oli noorena elanud Vastemõisas ja kuulnud seal üht lugu isesorti inimeste kohta, kes olid millalgi Rootsi ajal, Liivi ja Põhjasõja vahele jääval perioodil Toonoja soosaarele elama asunud ja seal küla rajanud. Nood inimesed, keda olevat nuhka-nähkadeks hüütud, olnud omaette hoidev rahvas, neid võõristati ja kardeti. Püüdsin selle kohta temalt veel lisa pärida, et miks neid just nõnda hüüti ja miks kardeti, aga rohkem too naine ei teadnud või ei tahtnud rääkida. Edasi vestlesime juba millestki muust. Mulle jäi see jutt aga kuidagi kõrvade vahele ja hiljem hakkasin asja omapäi edasi uurima. Ajalooarhiividest Tartus ja Tallinnas, kust ma nonde niinimetatud nuhka-nähkade kohta lisa otsisin, ei leidnud ma kuigi palju materjali. Olid mõned read ühelt tolleaegselt kroonikult Friedrich Bienemannilt mõningate Rootsi sõjameeste kummalise kadumise kohta Põhja-Liivimaal ja Soontagana kandis. Meie enda muuseumis leidus nonde tegelaste kohta juba rohkem materjali, paraku aga vaid legendide ja pärimuste kujul. Enamik neist folkloorikogujate poolt kirja pandud üheksateistkümnenda sajandi lõpus või kahekümnenda algul, viimane üleskirjutis oli tehtud tuhande üheksasaja kahekümnenda seitsmendal aastal.

Ühe taolise üleskirjutuse järgi leiti Põhjasõja ajal Ördi rabasaartelt kolm pooleldi ärajäratud ihudega sõdurit, kusjuures veriste rampade luudelt leitud kirvega raiumise jälgi. Teise, pikema pärimuse järgi olnud Kuresoo põhjaosas Toonoja rabasaarel juba alates Liivi sõja ajast ravitseja kuulsusega inimeste küla olnud, kelle juurde ka mitmelt kaugemalt poolt abi saama tuldud. Leidsin rahvaluule arhiivist ka paar tondijuttu Soomaa ümbruses asuvate metsade kohta, kus kirjeldatakse üksildasi teekäijaid, kes on peajagu lühemaks võetud, inimeste jäänuseid lõkkeasemeil, ja ühe laulu, kus mainitakse otsesõnu nuhka-nähkasid, kes väga kavalad ja laulumaiad olnud ning inimesi söönud. Aeg, mis sääraseid pärimusi ja laule sünnitas, oli muidugi ränk. Teatavasti oli Põhjasõja ajal liikvel kolm hirmsat asja korraga: katk, näljahäda ning ringihulkuvad sõjasalgad, kes puhtalt lusti pärast talupoegi röövisid ja tapsid. Kõige selle tulemusel jäid Eesti- ja Liivimaa rahvast viimaks sedavõrd tühjaks, et kui üks inimene nägi laias laanes teise inimese jalajälgi, laskunud ta põlvili, andnud jälgedele suud ja nutnud rõõmu pärast... Jubedaid asju juhtus küllap enne ja hiljemgi, kuid toonasest ajast, mil nad kõik – rootslased, poolakad, venelased, tatarlased, näljahädad, katkutõved ja ikalduse-aastad – siit üle käisid, hullemat pole olnud. Ivan Julma karistussalklased ja marodööritsevad sõdurid ei jätnud külades kivi kivi peale, vili ja kariloomad rööviti kokku ning mis üle jäi, pandi põlema, lapsed viidi orjusesse kas Krimmi või Venemaale, perepoegi ja isasid, kes püüdsid vastu hakata, piinati elajalikult, nende seljast nüliti nahk ja enne kui nad hinge jõudsid heita, seoti nad puu külge kinni ning sunniti vaatama, kuis sõdurid nende kisendavaid naisi ja tütreid ära narrivad. Osa talurahvast jõudis pageda linnadesse, osa jäi paigale ja kannatas hambad ristis edasi. Vaid harvades soo- ja metsakülades, mida raskem leida oli, jätkus elu.

Üks säärastest asunudki Toonojal, soosaarel, kuhu raske varustusega sõduritel ja nende hobustel keeruline ligi pääseda oli. Ülestähenduste järgi olid Sooküla elanikud lakkamatu sõja, nälja ja katku mõjul muutunud järjest umbusklikumaks ning ühes sellega ka salakavalamaks, ohtlikumaks ja metsikumaks. Keegi polnud neid õieti näinud, kuid seda suurem oli hirm neid kohata. Toonojalastest sai otsekui kohutav tunnistus selle kohta, mida pikad sõjad ja piinamine, nälja- ja pimeduseaeg inimestega teha võivad. Nad ei erinenud enam palju kiskjatest, neid hakkasid kartma nii võõrad kui omad. Aga sel kombel jäid nad ellu.“

Siinkohal tõmbas Feliks hinge, juues lonksu kohvi.

„Huvitav, millest säärane veider nimi, nuhka-nähkad?“ küsisin.

„Ära ole kärsitu. Küllap jõuame ka selleni. Vala parem meile pitsike seda va kuldkollast. Nii. Proosit ja pikka iga meile kõigile!“

Ta tegi ettepaneku minna välja suitsu tegema.

„Üks pärimustest räägib,“ jätkas Feliks kesk hämarat õhtut sigaretti süüdates, „et külmal talvel, kui nuhka-nähkad olid neid otsima saadetud karistussalklasi varitsusest rünnanud, neil pead maha löönud, sisikonna välja rookinud ja liha kottidesse toppinud – pärast seda pannud nad endile räätsad tagurpidi jalga, et sedaviisi, ninad seljataga ja tagumised otsad ees, tagaajajad ära petta. Sealt ka see nimi. Hiljem olevat mahalöödud sõdurite päid siin-seal metsas vaiade otsas nähtud, et sel kombel sissetungijate seas hirmu külvata, ning oma mõju sel tõesti ka olnud. Soomaa kant kuulutati tabuks ja karistussalgad, mis koosnesid peaasjalikult ebausklikest vene kasakatest ja tatarlastest, ratsutasid sealseist paigust kaarega mööda. Hirm nõiduse ja deemonite ees oli tol ajal veel võimas sõjariist... Aga lähme nüüd sisse tagasi, muidu külmume siin kringliks.“

Tõesti, ilm oli vahepeal külmemaks läinud ning taevast hakanud sadama rasket ja märga lobjakat.

Peosaali tagasi jõudnud, avastasime, et vahepeal on keegi meie konjakipudeli laualt pihta jõudnud panna. Et aga Feliks keeldus vestlust ilma kangema kraamita jätkamast, tegin ettepaneku, et ostan puhvetist kaks tassi kohvi ja kahesajagrammise Napoleoni, tema aga rääkigu oma lugu edasi.

„Jah. On aga veel midagi, mis mulle siiamaani rahu ei anna, ja miks ma seda kõike sulle ülepea rääkima hakkasin,“ jätkas Feliks pärast seda, kui olime joonud lonksu kohvi ja pitsi kangemat kraami hinge alla visanud. „Arhiivides kohapärimuse kogumisretki kokku arvates märkasin kummalist asja: viimase seitsmekümne aasta jooksul on fikseeritud neliteist rahvaluule pärimusretke sinnakanti. Kuid kahel korral, mis said teoks vastavalt tuhande üheksasaja kolmekümne neljandal ja seitsmekümne viiendal aastal, jäid kogumisretkel osalejad teadmata kadunuks. Kolmekümne neljandal aastal oli tegu noore abielupaariga, kes asusid paatidega teele Tohvrist Kuusekäära suunas aprillikuise suurvee ajal, tuhande üheksasaja seitsmekümne viiendal aastal aga jäi kadunuks kaks noormeest, Tartu ülikooli viimase kursuse tudengid. Kaduma jäämist seletati mõlemal korral kevadise suurveega, kuna mõlemad retked said teoks nii-öelda viiendal aastaajal, mil kohalikud elanikud ainult paatidega liigelda saavad. Seetõttu arvati, et kevadiselt kiire vooluga jõgi ajas etnograafide sõidukid ümber. Kuid õhku jäi palju küsimusi: kummalgi korral leiti hiljem küll paadid üles, ohvreid aga mitte. Nagu oleksid nad õhku haihtunud! Ka hiljem ei ilmunud noorte inimeste surnukehad enam kusagil pinnale, ei leitud neid ka jõkke langenud puude taha takerdunud risu seest mitte. Asja muudab veel huvitavaks see, et säärane asi on juhtunud kaks korda, mis siis et pea poolesaja-aastase vahega. Jah, öeldakse küll, et suurvee ajal on paadimatkajaid palju ning säärased kurvad õnnetused vahel lihtsalt juhtuvad. Aga sel juhul küsin ma omakorda vastu: miks jäid kadunuks just need inimesed, kes läksid sinnakanti vanu lugusid koguma?“

Meie jutuajamise, õigemini Feliksi põneva monoloogi katkestas öövalvur, kes tuli pahuralt teatama, et teised peolised on juba ammu lahkunud ning maja on vaja kinni panna.

Väljusime külma öösse. Tuul oli tõusnud. Meile paiskus näkku vihma- ja lörtsisegust ollust ning kraesid üles tõstes tõttasime edasi kesklinna poole. Olime juba kaunis vintis, kuid see oli kõige väiksem asi, millest hoolida. Lugu, mida Feliks jutustas, oli mitte ainult mind, vaid ka teda ennast sedavõrd üles kütnud, et tundus ainuvõimalik variant minna seda kuhugi trahterisse edasi rääkima.

Rühkides läbi nägu piitsutava märja tuule südalinna poole, jätkas vanem kolleeg valju mühina tõttu mulle pooleldi kõrva karjudes:

„Kas sa tead, mis on mu enda arvamus selle asja kohta? Ma arvan, et eestlase loomusega juhtus tol ajal midagi, just nonde suurte hirmsate sõdade ja näljaaegade ajal... Et enne oli meie loomus hoopis avatum ja rõõmsam, aga pärast seda, kui meist sõitsid üle nii rootslased, venelased, tatarlased, sakslased kui poolakad, kui meid aina peksti, vägistati ja piinati, et siis midagi murdus, nii et nood sada või sada viiskümmend tuhat, kes oskasid kuidagi ellu jääda, polnud pärast enam mitte päris endised, vaid muutusid umbusklikeks, salakavalateks ja vaenulikeks kõige võõra suhtes. Selle muutumise, õigemini psüühilise trauma võti võib asuda just seal, nois kolmesaja aasta tagustes sündmustes. Mõistad, mis ma öelda tahan?!“

Vaatasin läbi näkkupeksva lörtsi Feliksi raevukalt krimpsu tõmbunud nägu ja noogutasin pead. Jäime korraks ühe sirelipõõsa varjus seisma ja süütasime suitsud. Kulus tükk aega ja kümmekond tikku, enne kui sigaretid põlema saime. Hõõguva suitsu valgel nägin, kuidas vanamehe silmavaatesse oli ilmunud mingi fanaatiline sära, ta kimus ainiti pimedusse vahtides suitsu, vahepeal kiiresti noogutades ja midagi pomisedes.

„Teen ettepaneku minna Illegaardi, seal on hea vaikne koht ja kella kaheni lahti!“ hüüdsin läbi tuule Feliksile, kuna tahtsin ilmtingimata tema loo lõpuni kuulata. Olin alles hiljuti enesele selle moodsa lokaali liikmekaardi hankinud, milleta sisse ei pääsenud.

Illegaardis oli vaikne, õdus ja soe. Peale meie viibis seal kuus-seitse inimest, enamik stammkunded. Keegi habeme ja prillidega lühemat kasvu mees mängis tagumises ruumis vaikselt klaverit. Ostsin ühed kohvid ning konjakid ja me istusime pikale, tervet seinäärt täitvale mustale nahksohvale.

Küsisin Feliksilt, et kas nonde kaduma jäänud pärimusekogujate puhul siis tõesti mitte midagi ei leitud, isegi mitte üht riidehilpugi mitte. Mehe nägu tardus veidrasse grimassi ning ma ei saanud aru, kas ta kogus sel moel mõtteid või mõjus mu küsimus talle ärritavalt.

„Leiti, leiti... Jah, muidugi. Üleriided ja matkakotid peaaegu kogu varustusega leiti, kuid selgust ei toonud see mitte vähematki. Seitsmekümne viiendal aastal anti asjale ametlik käik, siseorganitest määrati uurija, oma ala spetsialist, riiete ja seljakottide leidmise paika ümbritsevad metsad ning jõeabajad otsiti läbi küll koertega, küll detektoriga, kuid mida ei leitud, olid inimesed.“

„Nii et sa arvad, et seal siis ikka oli midagi?“ küsisin seepeale.

Feliks noogutas.

„Ja ma arvan, et seal võib siiamaani midagi olla,“ lisas ta peale mõningast pausi. „Tead, mispärast? Nende seljakotis oli ju igasugust kraami, isegi rahakott oli alles, aga kaduma olid läinud märkmeraamatud, mikrofonid ja fotoaparaadid. Mul õnnestus hiljem rääkida ühe miilitsatöötajaga, kes selle uurimisega seotud oli, tema jutustas mulle sellest. Olen vahepealsete aastate jooksul korduvalt seda enda käest küsinud ja mõelnud, et... kellelegi ehk, kes seal elas, ei meeldinud see, mida need vanade lugude kogujad nägid ja pildistasid, või millele peale sattusid. Võib-olla on olemas selliseid asju, mida on targem mitte üles kaevata, millel tuleb lasta lihtsalt olla.“

Feliks oli rääkimise ajal kuidagi kühmu tõmbunud, ta nagu ei rääkinudki enam minuga, vaid rohkem endaga.

„Ega sa ei taha ometi öelda, et mõni... kes nad nüüd olidki, et mõni nende järeltulijate seast võib veel elus olla?“ küsisin imestunult.

„Jah, tahan küll,“ noogutas ta seepeale närviliselt.

Märksõnad
Tagasi üles