Algab Eesti Muusika Nädal: muusika on samasugune vajadus nagu söömine ja magamine

Kultuuritoimetus
Copy
Arete Kerge
Arete Kerge Foto: Eesti Interpreetide Liit

23.-27. novembrini heliseb sügiskaamose peletamiseks meie heliloojate loominguparemik tipp-interpreetide esituses Eesti Muusika Festivalil. Sopran Arete Kerge räägib kiirel prooviperioodil muusiku elu võludest ja valudest, klassikalise muusika rollist tänapäeva ühiskonnas ning avab, kas tema kuulamisrepertuaaris võib avastada ka popplugusid.

Millal te alustasite oma teekonda muusikamaailmas?

Minu lasteaiarühmas käis tolleaegse Vikerraadio peatoimetaja laps ja ühel jõuluesinemisel märkas raadiotöötaja minu lauluhäält ning soovitas laulmisega tegema hakata. Nii läksingi kahe ja poole aastasena Eesti Raadio Laste Laulustuudiosse, kus ma laulsin kuni gümnaasiumi lõpuni.

Pärast gümnaasiumi lõppu tahtsin väga minna pop-jazzi õppima, aga klaveriõpetaja ütles mulle, et klassikuna on su tee palju pikem ja huvitavam. Tol hetkel oli seda väga raske alla neelata, aga ma otsustasin kuulata ta sõnu.

Mida ta sellega mõelda võis?

Popp tähed tõusevad kõrgustesse kiirelt, samas võib sealt kukkumine ka tänu tihedale konkurentsile ruttu toimuda. Popartistiks olemine nõuab lisaks ilusale häälele veel väga palju muud, et olla atraktiivne ja populaarne. Klassikalise muusiku õpingute periood ja karjäär on pikem.

Teil on ette näidata suuri saavutusi erinevatelt konkurssidel ja te olete koostööd teinud maailmakuulsate dirigentidega. Kas on mõni esinemine, mis on teile eriliselt meelde jäänud?

Kindlasti on mulle meelde jäänud suurprojekt teatriga NO99 «Pööriöö uni», millega me käisime esinemas Euroopa südames Berliini kontserdisaalis. Samamoodi New Yorki Lincoln Center´i laval laulmine. Need on olnud mulle olulised hetked artistina.

See, mida tegid Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper oli väga hea näide, kuidas eri kunstiliike saab omavahel ühendada. Väga paljuski kujuneb inimese maitse sellest, mis teda ühiskonnas lapsest saati igapäevaselt ümbritseb ja kui seal ei ole klassikalist muusikat, siis see jääbki kaugeks. Sellised koostööd on hea võimalus avastada kuulajal-vaatajal ka klassikalise muusika võlusid.

Mis on muusiku elu kõige suuremad võlud?

Kõige suurem nauding on kinkida publikule kunsti kaudu oma hingest midagi, mis tahab sealt välja pääseda. Kuulaja saab hea esituse korral kunstilise laengu ja saadab oma tänu ja puudutust kogenud hinge väreluse artistile lavale tagasi, muusiku jaoks on see suurim austus ja tänu. See on sümbioosina toimuv ringlus, kus antakse, võetakse vastu, antakse tagasi ja osapooled lahkuvad hingeliselt täidetuna.

Samuti on nauditav kontserdiks ettevalmistamise periood, kui mul on aega harjutada, süveneda ja mõtestada, miks üks poeet on nii või teisiti luuleread seadnud, kuidas helilooja seda kõike muusikalises keeles on ümbritsenud ja tõlgendanud ning lisada selle poeesia ja meloodia juurde mõni oma elukogemus. Püüan Juhan Liiviliku tundlikkusega lahti mõtestada esitatavat loomingut, võttes suure ilma sees peituvast ilust, elust, valust viimne ilu. Hea poeesia on ajas kestev. Meil on väga palju oopereid, mis on loodud sadu aastaid tagasi, aga ometi kõnetavad nad meid ka täna. Lisaks kaunile muusikale ja kuulsatele aariatele peitub selles inimlik soov samastuda armuvalus kannatava või haigusesse sureva peategelasega ilma seda kõike päriselt isiklikus elus kogemata.

Mis on muusiku elu puhul kõige raskem?

Meie kliimavöötmes on lauljal raske hääles püsida. See nõuab distsipliini, et hoolikalt mõelda, kuidas riietuda, mida süüa ja kuidas kaitsta ennast viirushaiguste eest. On olnud olukordi, kus pool aastat kestnud ettevalmistus ja harjutamine luhtub, sest artist jääb haigeks. Paras väljakutse on ka väikeste laste kõrvalt leida piisavalt aega harjutamiseks.

Interpreediks õppimist alustatakse teatud erialadel juba varases lapsepõlves ja ka täiskasvanuna nõuab tippu jõudmine igapäevast harjutamist, pianistidel kohati 5-8 tundi päevas. Ooperilauljaks õpitakse 8-10 aastat. Klassikalise muusika kirjakeel nõuab teatud tehnilist oskuste pagasit, nendel harjutustundidel on oma kindel eesmärk omandada võimekus klassikalist muusikat läbi erinevate heliloojate ja ajastute kuulajateni viia. Raskusena tooksin esile ka kannatliku meele, laulmist õppides tulevad mõned arengulised muutused ajas väga aeglaselt, ja siis olen leidnud abi peenarde rohimisest - tegevus, millel on kohe nähtav tulemus.

Mu elus on olnud üksikuid hetki, kus ma olen mõelnud laulmist oma elus natuke vähendada ja teha midagi muud, pöörata täiesti teine lehekülg – aga ei. Ma armastan laulmist liiga palju.

Kuidas klassikaline muusika teid kui inimest on mõjutanud?

Väga palju. Mulle meeldib klassikalise muusikaga kaasnev konservatiivsus ja pikk ajalugu. Lõpuks kandub see mõju maitseeelistustesse ka arhitektuuri ning riietuse vallas.

Kõik lavarollid on mind mõjutanud ja kinkinud midagi. Rolli omandamisel tuleb süveneda ju kellegi teise maailma, kehastuda kellekski teiseks. Kõik need karakterid, keda ma olen pidanud kehastama, on mingil määral jätnud osakese endast minusse.

Naiskarakterite kujutamine laval on sajandite jooksul muutunud, nii nagu naise roll üldse ühiskonnas. Me oleme viimse 25 aasta jooksul näinud lavastusi, kus naised on laval alasti. 200 aastat tagasi ei oleks keegi suutnud ettegi kujutada, et ooperis seisaks lavalaudadel paljas naine.

Kas klassikaline laulja kuulab ka popmuusikat või džässi?

Mõnikord ongi nii, et kui on väga tihe harjutamisperiood, kus ma pean uut materjali omandama, siis ma tahangi vahelduseks kuulata midagi muud. Nii et see pole nii, et klassikalise muusika esindaja midagi muud üldse ei kuula. Ma ei kuula otseselt konkreetseid artiste, aga mulle meeldivad U2, Coldplay, Sting – kui Retro FM ilusalongis viibides mängib, naudin seda väga.

Kodumaistest artistidest hindan väga Rita Rayd. Tema vokaalkäsitluses on palju klassikale lähedast ja meeldivat, millest eeskuju võtta. Kindlasti on näiteid, kuidas popp ja klassikaline muusika üksteist täiendavad, aga minu jaoks seisavad nad ikkagi suhteliselt lahus.

Miks te soovitate tänases keerulises ühiskonnas kuulata klassikalist muusikat?

Ma usun, et inimesed tajuvad, kui palju rikkust on erinevate instrumentide helides, klassikalise muusika fraseeringus, kuidas see oma puhangute ja kontrastidega hingesügavusi puudutab. Klassikaline muusika on läbinisti naturaalne. See on nagu keraamika – tassil, mis on keraamiku poolt voolitud, on omad värviplekid ja natuke konarusi, aga on näha, et keegi on sinna oma hinge pannud, see pole masstootmisest tulnud masinlikult veatuks lihvitud kruus. Klassikaline muusika on ääretult rikas oma erinevate instrumentide, heliloojate, ajastatute ja interpreetidega.

Kahjuks pole see midagi haruldast, et gümnaasiumi klassis pole mitte ükski laps käinud kordagi vaatamas lavamuusika teost. Kontserdil käimist ja oskust kuulata tuleb lastele õpetada. Kindlasti tuleks enne kontserdikülastust teha eelnevalt kodutööd - uurida esitatavate heliloojate elulugusid, loomingut, lavamuusika puhul ooperi/balleti sisu ja lugeda interpreetide kohta, kes teose muusikalise tõlgenduse publikuni toovad.

Kelle loomingust te soovitaksite alustada klassikalise muusikaga tutvumist?

Mina alustaksin Bachist ja Mozartist. Kindlasti mitte kohe alguses kaasaegsest muusikast, vaid pigem klassikutest, et mõista helikeele ABCd ja sealt edasi liikuda kaasaja poole.

Üks küsimus on, et millistest heliloojatest alustada, aga teine, millisele kontserdile minna – kas kohe ERSO kontserdile, kus saab suure hulga muusikute poolt võimsa helielamuse, või alustada mõnest intiimsest kammerkontserdist, kus on võib-olla kaks-kolm interpreeti laval, ruum on väiksem ja publik artistile lähemal. Mina alustaksin pigem viimasest.

Miks on oluline tõsta esile eestimaist heliloomingut?

Kodumaine helikunst on osa meie identiteedist. Kuna ma olen ise ka muusikat kirjutanud, mõistan, et helilooja jaoks on tema teos nagu tema laps ja mul on kahju, kui osad lapsukesed pole veel rambivalgusesse pääsenud.

Eesti Muusika Nädalal toome publikuni nii seda muusikat, mis juba on tuntud kui ka imelist, aga veel avastamata heliloomingut.

Meil on palju väga head muusikat, mis on veel Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiivides avastamata. Tegelesin hiljuti Kuldar Sinki juubelikontserdi tarbeks teoste otsimisega ja kahjuks on väga paljud noodid äärmiselt halvasti loetavas käsikirjas. Esmalt tuleks luua noodigraafikat ja asuda kõike seda tundmatut läbi interpreteeringute väärindama praegustele ja tulevastele põlvedele.

23.-27. novembrini toimub Eesti Muusika Nädal. Millistel kontsertidel teie üles astute?

Mina astun üles helilooja Lepo Sumera autorikontserdil 24. novembril, kus mul on suur au pianist Age Juurikaga ette kanda tema kaks Shakespeare'i sonetti ja ühte vast kõige tuntumat soololaulu «Tähed».

Kuna Sumera ei ole väga palju vokaalmuusikat soolohäälele kirjutanud, siis on minu kokkupuude tema loominguga küllaltki värske. Ma ei ütleks, et ta laulud on väga lihtsad, aga see kõnetab ja kui sa sellega sõbraks saad, on see väga põnev. Sumera laulud eristuvad oma originaalsuses tugevalt muust eesti soololaulust.

Ma soovitan kindlasti minna kõigile viiele kontserdile, sest uskuge, meie interpreedid on väga kõrgel tasemel ja Eesti Muusika Nädalal leiab väga väärika valiku heliloojatest – Lepo Sumera, Eduard Tubin, Kuldar Sink ja Tõnu Kõrvits. Ei juhtu just sageli, et ühe nädala sees on võimalik kuulata nii mitmete erinevate eesti heliloojate autorikontserte.

Milline on Eesti klassikalise muusika loomingu tase maailma mastaabis?

Erkki-Sven Tüüri ja Arvo Pärdi edust heliloojatena maailmas on kuulnud paljud. Ka siit ilmast ammu lahkunud Cyrillus Kreek on oma koorimuusikaga võitnud jaapanlaste südamed ja neid näiteid võiks tuua lõputult. Kui rääkida kodumaistest dirigentidest, instrumentalistidest ja lauljatest, kes igapäevaselt maailma silmapaistvate kollektiivide ees seisavad või olulistel lavalaudadel esinevad, võime olla rohkem kui uhked. Maailma mastaabis on eesti muusika ja eesti muusikud nähtavad ja nime teinud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles