R, 2.12.2022

Kes kirjutas aasta parima ilukirjandusliku debüütteose?

Alvar Loog
, toimetaja
Kes kirjutas aasta parima ilukirjandusliku debüütteose?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Betti Alver 1930. aastatel.
Betti Alver 1930. aastatel. Foto: Raamat

Täna, legendaarse eesti poetessi Betti Alveri sünniaastapäeval, kuulutatakse Tartu Kirjanduse Majas kell 18 algaval üritusel välja Alveri kirjandusauhinna järjekordne laureaat.

Alveri kirjandusauhind põhineb Betti Alveri testamendis avaldatud soovil, mille järgi auhinnatakse hingedepäevast hingedepäevani aasta jooksul ilmunud tähelepanuväärseima eestikeelse luules või proosas kirjutatud esikteose autorit. Käesoleval aastal antakse preemia välja 27. korda, võitja pälvib koos au ja kuulsusega ka 2000 eurot.

Žürii, kuhu kuulusid Aliis Aalmann (2021. aasta laureaat), Kai Aareleid, Mairi Laurik, Kaupo Meiel ja Joosep Vesselov, valis 55 debüüdi hulgast auhinnale seitse nominenti, keda järgnevalt lühiarvustuste formaadis tutvustan. Tänavuses parimate valikus on neli luulekogu, kaks romaani (millest üks žanripuhas kriminull) ning üks jutukogu, vanim autor on 69-, noorim 19-aastane.

Et see jooksev aasta hingedepäevast hingedepäevani oli sedapuhku debüütide osas rikas mitte üksnes kvantiteedilt (ikkagi 55 uut tulijat – keskeltläbi täpselt üks aasta iga nädala kohta!), vaid ka kvaliteedilt, ilmneb asjaolust, et nominentide hulka ei pääsenud mitmed teosed, mis seni juba žüriide kiitust ja positiivset tähelepanu pälvinud.

Nii näiteks on Eesti Kirjanike Liidu mulluse romaanivõistluse parimate sekka jõudnud debütantidest Alveri preemia nominentide valikus vaid Juta Kivimäe «Suur tuba», kuid välja on jäänud 2. koha pälvinud Heli Kendra «Kärka» ning eripreemiaga pärjatud Triin Talki «Auhind õigesti elatud elu eest».

Samuti pole valikus ühtegi autorit kirjastuse Hea Lugu korraldatud ajalooliste romaanide võistluse kolme parima hulgast, kes olid kõik debütandid: Raul Siniallik («Salajane ristisõda»), Sverre Lasn («Risti vägi») ning Lilli Luuk («Minu venna keha»).

Vaidlustamata mingil moel või määral žürii otsust, pean siiski tunnistama, et mulle näis seniloetud debüütidest kõige küpsem ja isikupärasem just Lilli Luuki romaan «Minu venna keha». Või teab žürii teda nomineerimata jättes midagi, mida mina lihtsa inimesena ei tea: et Lilli Luugi nimi on tegelikult pseudonüüm ning selle taha varjab end autor, kes on varem ilukirjandust avaldanud teis(t)e nime(de) all?

Tõlgenduse liikuv ja eestlibisev märklaud

​Sanna Kartau (sünd 1993) luulekogu «Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga» on ühe sportliku triumfi juba saavutanud. Ja seda veel enne käiku trükikotta, kui võttis võidu ja sihtotstarbeliseks kasutamiseks mõeldud preemiaraha Liisi Ojamaa mälestusfondi käsikirjavõistlusel.

Kartau on vahepeal aastaid Berliinis elanud, muuhulgas loovkirjutamise kursuste ja luuleõhtute läbiviimisega tegelenud noor naine, kes töötab hetkel Müürilehe kultuuritoimetajana.

Praegusaja jooksvate päevauudiste foonil loetuna – jah, täpselt selle tõlgendusmudeli lõksu ma esimesel korral langesin – särtsub tema raamatu pealkiri sarkasmist, lubab lugejale justkui patsifistliku ja feministliku hoiakuga ühiskonnakriitilist satiiri. Jah, kogus leidub ka seda, aga tegelikult vaid üks tekst (lk 49–50).

Pean tunnistama, et pealkirja puhul lendas minu puusalt tulistatud tõlgendus märklauast mööda päris ohutus kauguses. Aga Sanna Kartau esikkogu luule, nagu teosega lähemalt tutvudes kiiresti avastasin, ongi omamoodi liikuv ja eestlibisev märklaud. Väga keeruline, tänamatu ning läbinisti eksitav oleks rääkida sellest suurte üldistuste vormis.

Erandi võiks teha üksnes väitele, mis kuulutab, et Kartau kirjutab valdavalt vabavärsis. Subjektiivsema poole pealt lisaksin, et tema tekste iseloomustab rikas sõnavara ja arenenud stiilitunnetus, oma eneseväljenduses on ta silmatorkavalt täpne ja nõtke ning ühtlasi vaba abitult kobavast juhuslikkusest, mis muidu debütante enamasti iseloomustab.

«Ma hääletan...» on esikkogule omaselt väga eklektiline, sellesse koondatud tekstid näivad olevat kirjutatud pikema aja vältel ning kannavad eneses muuhulgas sellist autoripositsiooni ja stilistikat, millest Kartau tänaseks loojana ilmselt pöördumatult välja on kasvanud (nagu nt vemmalvärsiline riimluuletus leheküljel 22 ning padulüürilised värsid leheküljel 72).

See viis, kuidas Kartau parimates luuletustes käivad käsikäes läbitunnetatud valu, akrobaatlik sõnataidurlus ning lustlik mängulisus, meenutab mulle pisut nii Artur Alliksaare kui Elo Viidingu tekste. Noorematest autoritest tuli mul tema debüüti lugedes korduvalt nii teemade, stilistika kui autorihoiaku poolest meelde Eliina Kortsu esikkogu «Lööklaused murravad metsi».

Märksõnad
Tagasi üles