R, 2.12.2022

Vägi ja vallatud helid Hullunud Tartul

Jaan Malin
, luuletaja ja kunstikuraator
Vägi ja vallatud helid Hullunud Tartul
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Maimu Berg esinemas festivalil Hullunud Tartu.
Maimu Berg esinemas festivalil Hullunud Tartu. Foto: Heleri Keeman

Festivali Hullunud Tartu omaaegne asutaja ja peakuraator Jaan Malin, kes on nüüdseks selle korraldamisest taandunud, jagab muljeid tänavusest üritusest.

Natuke veider on enda last iseloomustama hakata. Mitte et ma väidaksin, et Hullunud Tartu on (üksnes) minu laps, aga minuta poleks ta tõenäoselt praegusel kujul sündinud. Alates aastast 2019 kulgevad meie teed aga lahus. Olen õnnelik, et omal ajal sai taandumisotsus tehtud, sest Siim Lill veab üritust väga elusalt ja rõõmuga.

Muidugi ei tohi mainimata jätta, et algusest peale on programmi aidanud teoks teha Marja Unt ja Triin Ploom-Niitra. Vägevad naised, midagi pole öelda. Alustuseks tahan ütelda ühe vormilise (?) asja. Kui lähtuda sellest, et Hullunud Tartu jääb edaspidi toimuma Tartu kirjandusmajas, siis ei saa lootma jääda sellele, et alapealkirja annab toimumise koht. Niisiis oli tänavu esinejate «teemaga» maksimaalselt hästi. Mis aga saab tulevikus, võime korraldajatega arvatavasti veel arutada.

Tänavuse festivali alapealkiri oli «Vägivalla hääled». Päevakohane pealkiri, millest – minu maitse järgi – peeti liigagi palju kinni või arvestati sellega. Mina tahtnuksin, kas 100%-list teemakohasust või täielikku vabalt võtmist. Nö minu ajal võeti vabalt. Tänavu lugesid autorid rohkem või vähem teemasse, millist seost – kui see oli liiga õrn – rõhutati kommentaariga.

Võtkem esinemised ühekaupa läbi. Esimesest kahest festivali kavas olnud ettevõtmisest jäin ilma. Nii ei avanud ma neljapäeval Kogo galeriis taanlaste näitust «Voices of Violence». Samuti ei lasknud ma Kaspar Jassal end Raadi surnuaial ringi tiirutada.

Küll aga tuleb möönda, et ansambli Iso Pullo performance ja laulud olid avamiseks päris stiilsed. Mehis Heinsaar kuulub nende kirjanike hulka, kelle loomingut on parem lugeda. Sest tekst on ikka sedavõrd tihe, et tahaks mõne koha üle lugeda. Sellest hoolimata ei nimeta ma tema luule suulist ette kandmist mõttetuks. Praegu nautisin peamiselt keeleilu ja -nõtkust.

Järgmisena tuli mikrofoni ette Triin Paja, keda olen loomulikult lugenud, kuid tema esinemist mitte kuulnud. Kõige meeldivamalt üllatas tema valiku ülesehituse selgepiirilisus. Janar Sarapuga tunnen ses mõttes sarnasust, et meie kummagi tekstid on kirjalikus plaanis pigem keskmikud, kuid esitamine enam mitte. (Manchesterist Tartusse esinema tulnud David Hartley ütles seda otse välja.)

Kätlin ja Hanneleele Kaldmaa esinemas festivalil Hullunud Tartu.
Kätlin ja Hanneleele Kaldmaa esinemas festivalil Hullunud Tartu. Foto: Heleri Keeman

Järgmisena esines runobänd Las cuervas trágicas koosseisus Kätlin Kaldmaa ja Hanneleele Kaldmaa. Folkloorset ja inimjuurelikku väge nii, et küllalt! Võttis kohe kukalt kratsima, kuidas seda häädust jagada ja jäädvustada.

Järgnes veel üks perekondlik ülesastumine: kuulda sai Kristel Mägedi-Vaigu laule ja Mait Vaigu luulet. Kristeli tekstide ja muusika näilise kerg(l)use taga varjab end sügavus, mis küll kunagi näpuga ei näita. Maidu võimsad tekstid on lauludena juba sedavõrd meelde sööbinud, et autori esitus ei suutnud eriti lisada.

Kui lavale jõudis Aapo Ilves tundsid küllap kõik, et festivali üks kunstiline kõrgpunkt on saabunud. Kuna käimas oli võru keele nädal, esitas Aapo ühe laulu ka võru keeles.

Väikse kõrvalhüppe tõttu jäin ma ilma luulemuusikavideo «Armukesed» esitlusest (osalisteks Heidi Iivari, Karl Kruuse, Mariliin Kindsiko ja Aksel Lõbu). Nähtavasti olen juba vanaks jäänud, et järgnenud disko mind eriti ei loksutanud – jäin püsti ja tulin koju.

Ka järgmine päev algas justkui lapsemeelsuse ehk Paavo Matsini marionett-teatriga «Čertik», kuid see läks mulle vägagi korda. Põnev oli vaadata, kuidas teater kohandus paljusid lapsi sisaldava publikuga (nt 3 ja 30-aastasele tuleb rääkida samadest asjadest, aga erinevas võtmes). Eks erutus jõua ju publikunigi, kui sinu pilgu all nii andunult suheldakse.

Järgnes natuke Peeter Sauterit meenutav, kuid naiselikku südameheadust ja elutervet skepsist õrnalt kiirgav pomm ehk Maimu Berg. Tema loomulikkus ja elegantselt teemasse sobitumine olid tõesti võluvad.

Viimatisest kohtumisest on küll möödunud aastaid, kuid Kaija Kängsepp püüab endiselt pilku oma jõulise ja jõuetuse vaheliselt ahtal piiril balansseerimisega. Andra Teede jaoks on paraku liigagi selge, kuidas esineda ja kuidas mitte. Kaija ja Andra mõlema kohta võib ütelda: esinesid oma tuntud headuses.

Maarja Pärtna luulet olin varem kuulnud, kuid Vootele Ruusmaa taustahelisid mitte. Sobisid. Antagu mulle andeks, aga ainus, kelle loominguga mul haakuda ei õnnestud, oli Lätit esindav Jelena Glazova. Järgmisena esinenud Anna Kaare esinevat küll palju, kuid paaris Paigas tundus kogemust siiski nappivat. Lavanärv?

David Hartley esinemas festivalil Hullunud Tartu.
David Hartley esinemas festivalil Hullunud Tartu. Foto: Heleri Keeman

Kõige suurem ja positiivsem üllatus oli inglase David Hartley esinemine. Lausa jahmatas nüansseeritus ja täpsus, millega ta kasutas keele seda osa, mis meil sageli unarusse jääb: kehakeelt ehk iga keele mittsemantilist osa, mille abil inimene – kas enese teades või teadmata – saab ja annab valdava osa temast läbi käivast informatsioonist.

Kui kuulsin, et Davidi isa töötas dramaturgi, draamaõpetaja ja näitlejana, sai muidugi selgeks, kuidas nii noor inimene sääraseid enamasti kogemuse kaudu õpitavaid asju valdab. Jah, kodu ja lastetuba on ikka jube tähtsad.

Kaisa Ling Thing oli väärt iga liigutust, mida tema bändi kohale saamiseks tehti. Kaisa nahas olles poleks ma ehk surunud alla veetlevat võimet segada morbiidsust ja kabareelikkust. See segu võimendab tegelikult mõlemat poolt. Usutavasti rõõmustab Kaisa tartlasi veel korduvalt.

Kokkuvõtteks ütlen, et tänavune Hullunud Tartu koosnes kahest mõnusast ja turvalisest lugemisõhtust, mis polnud küll täis suuri üllatusi, kuid midagi halvakspanu väärivat kah mitte. Hääd loomingut oli küllaga, aga publikut raputavat pinget mitte nii palju, igatahes hullumisest oli asi ses mõttes kaugel. Loomulikult lisaksin mõne detaili, kuid pole eriti viisakas tooreid mõtteuitusid meedias lehvitada.

Märksõnad
Tagasi üles