AK ⟩ Fanatismi kaldudes viivad ka üllad ideed katastroofini?

Nõiaks peetud Anne Hendricksi põletamine Amsterdamis 1571. aastal. Foto: Erakogu

Richard Firth-Godbehere on emotsioonide ajaloo, lingvistika, teaduse ja filosoofia vallas tegutsev sõltumatu teadlane, kes viib oma teoses «Emotsioonide ajalugu» meid kaasahaaravale reisile läbi psühholoogia, neuroteaduse, filosoofia, kunsti ja religiooni ajaloo, et näidata, kuidas inimtunded on mänginud rolli inimkonna pöördepunktides.

Kui meile meeldib mõelda endist pigem kui mõistlikest olenditest, kelle ellujäämine ja areng põhineb eelkõige intelligentsetel kaalutlustel, siis autor viitab värvikate näidetega, kuivõrd on emotsioonid tegelikkuses olnud suurimaks tõukejõuks ajaloo pöördepunktide juures: neist kirglikest tunnetest lähtuvalt on sündinud teadagi nii loovat kui ka hävitavat. Nõnda oleme lugejatena tunnistajaiks, et emotsioonid on mõjutanud mitte ainult ajaloo käiku, vaid kogu meid ümbritseva maailma kujunemist.

Kreeka ja India vaimupärand

Ajast aega on filosoofid arutlenud emotsioonide teemal: mis need on, kuidas neid peaks väljendama ja kontrollima. Nii algab «Emotsioonide ajalugu» Vana-Kreeka vaimuhiiglase Platoni (427–347 eKr) mõtetega inimtunnetest. Sokratese õpilasena jätkas ta inimhinge saladustesse süvenemist: ta uskus hinge olevat täiusliku vormi ja emotsioon (pathē – kr k) on hinge segaja, virvendus, mille põhjustab väline sündmus või taju ning mis lööb inimese tasakaalust välja, häirides tema rahu. Tema idee tõelisest vooruslikkusest oli taandada naudinguiha, madalad instinktid ning püüelda tõe ja headuse poole läbi hindamise, otsustamise.

Aristoteles (384–322 eKr) arendas hingeteemat edasi, sattudes mitmes aspektis ka vastuollu Platoni ideega. Kui Platon leidis, et emotsioone tuleks suunata kõrgema ja vaimsema suunas, siis Aristoteles pidas neid käepärasteks tööriistadeks, mille abil asjad korda ajada, olles märksa pragmaatilisem. Nende kahe suurkuju arusaamad emotsioonidest ja hingest panid lääne filosoofiale ja poliitikale nurgakivi pea järgmiseks kaheks tuhandeks aastaks.

Edasi kulgeb autor läbi India ihade, valgustades hinduistliku kultuuri käsitlust tunnetest läbi budistliku religiooni. Buddha (563–483 eKr) eluloolisi seiku teksti põimides selgitab ta nelja iha mõistet dharma, artha, kama, mokša, millest esimene, dharma, on ainus tee tõelise õndsuseni, teised ihad on aga seotud maiste rõõmudega, ent toovad hoopis kannatusi.

Hoolimata pealiskaudsetest erinevustest on Vana-Kreeka ja Vana-India arusaamad paljuski sarnased. Mõlemad leiavad, et iha võib olla ohtlik ning et seda tuleb kontrollida. Niisamuti leitakse, et mõtted ja tunded on omavahel põimunud nagu meie teod ja muljed maailmast. Budistlik arusaam ihast rändas läbi Aasia Hiinasse, ning 2022. aastal, kui maailmas on ligikaudu 535 miljonit budisti, on uskumuste süsteem jäänud Buddha arusaamale ja tema emotsioonide ohjamise kontseptsioon on oluline osa enamikus Aasia ideoloogiates.