AK ⟩ Tormiline romaan Poola riigi taassünni ajast

Stefan Żeromski Foto: Erakogu

Esimese iseseisva Poola kirjanikuna 1924. aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud Władysław Reymonti positsioon ajaloos pole tegelikult kuigi kadestusväärne. Muu maailm ei mõista, miks ei langenud valik samuti kandideerinud Thomas Manni, George Bernard Shaw’ või Thomas Hardy kasuks, kellest kaks viimast auhinda kunagi ei saanudki. Poolakatele jäi aga küsimus, miks ei läinud preemia hoopis Stefan Żeromskile (1864–1925), kes nende meelest väärinuks seda palju enam.

Żeromski romaan «Õhus on kevadet» (1925), mille nüüd on eestindanud loomulikult Hendrik Lindepuu, on üks tormiline teos, millest saab aru nii sellest, miks on autor poolakatele oluline, kui ka ehk mõnel määral aimu sellestki, miks ta siiski Nobeli preemiat ei pälvinud (Lindepuu nimetab põhjusena ka ühe tema teise romaani ebapopulaarsust saksa kriitikute seas).

See on üsna omapärase struktuuriga romaan, mille keskmine osa pärineks veidi nagu mõnest muust teosest. Peategelane Cezary Baryka on sündinud 1900. aastal Vene impeeriumi naftapealinnas Bakuus kõrge poolakast ametimehe lapsena. Isa kaob tal aga sõjaväljale ja pere varanduse viib minema revolutsioon, millega poiss romaani esimese osa «Klaasmajad» algul nooruse innuga kaasa läheb, kuni selle ebainimlik pale end talle ilmutab ja ta pärast eksirännakuid kodumaale tagasi jõuab.

Teise osa «Nawłoć» alguses satub Baryka Poola sõjaväes tööliste riigi pealetungiva Punaarmee vastu võitlema. Osa põhitegevus toimub aga hoopis pärast sõja lõppu tema lahingukaaslase Hipolit Wielosławski mõisas, kus rikas rahvas oleskleb kõrvuti oma sõltlastega. Baryka satub seal... las ma arvutan... armuviisnurka.