AK ⟩ Kiusajad ei meeldi kellelegi

Lucinda Riley, «Mõrvad Fleat House’is». Foto: Raamat

«Mõrvad Fleat House’is» on menukirjanik Lucinda Riley (1965–2021) ainus krimiromaan. See 2006. aastal kirjutatud politseikrimi ilmus alles pärast Riley surma, minimaalselt toimetatuna tema kirjanikust poja Harry Whittakeri poolt.

Romaani pahelisusest õhkuv proloog juhatab lugeja Püha Stefani kooli Fleat House’i nimelisse ühiselamusse, kus kellegi kuri käsi lõpetab noore uljaspea ja pahapoisi Charlie Cavendishi eluküünla. Asja saadetakse uurima hea vaistuga kriminaalinspektor Jazmine (Jazz) Hunter, kes elu keerdkäikude tõttu on valiku ees, kas jätkata politseis või teha karjääri maalikunstnikuna.

Kui olin raamatu sulgenud, sõnastasin võrdlemisi pikalt enda jaoks krimilugu läbivat mõtet, mille tegelikult võib kokku võtta ühe lihtsa ja kõikeütleva sõnaga: kiusamine. Kiusamine on saanud vaikivaks osaks Püha Stefani kooli igapäevaelust, seda juba paari inimpõlve jagu; töökiusamine toimub politseis, kus Jazzist püüab korduvalt teerullina üle sõita tema eksabikaasa; eri viisidel ja tasemetel kiusamine toimub ka krimilooga seotud perekondades, kus kiusamisahel toimib põhimõttel, et õigus on sellel, kel on rohkem raha ja mõjuvõimu. «Suurem osa kiusajatest pole sügaval sisimas muud kui argpüksid. Nad valivad hoolega oma ohvrit.» (lk 104)