R, 2.12.2022

NÄDALA PLAAT ⟩ Kaduva kunsti jäävad helimärgid

Margus Haav
, reporter
Kaduva kunsti jäävad helimärgid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Helilooja Martin Aulis on loonud muusika mitmele eripalgelisele teatri­lavastusele.  FOTO: Ako Lehemets
Helilooja Martin Aulis on loonud muusika mitmele eripalgelisele teatri­lavastusele. FOTO: Ako Lehemets Foto: Ako Lehemets

Teater on teadagi kaduv kunst. Teatrile kirjutatud muusika on veel eriti kaduv. Teatrimuusikal on etenduse õhkkonna loomisel ülioluline osa, kuid paraku ei kutsuta selle autorit aplausiga lavale, kui ehk esietendus kõrvale jätta. Enamasti on teatrihelilooja saatus jääda kulisside taha, mis on iseenesest natuke kurb, kuna sageli on just muusika see, mis jääb vähemalt parimal juhul kestma ka siis, kui lavastus ise juba mängukavast maas ja näitlejatel tekstki ammuilma meelest läinud.

Muusika on lavastuses väga oluline teatrimärk, ühest küljest nähtamatu, teisalt mõjutab vaikselt, kuid kindlalt alateadvust ja loob atmos­fääri. Eestis on spetsiaalselt teatrile muusikat kirjutanud terve plejaad heliloojaid, alates Eduard Tubinast ja Eino Tambergist Olav Ehala, Vaiko Epliku, Andres Lõo ja Jakob Juhkamini välja. Füüsilisele helikandjale jõuab teatrimuusika aga haruharva. Viimatistest näidetest meenub esmajärjekorras Mari Kalkuni hingestatud ja habras teatrimuusika lavastusele «Petserimaa igatsus», mis salvestati kassetile, ja Misha Panfilovi mullu VAT Teatris esietendunud kriminaalsele tantsulavastusele loodud ja nüüd ka vinüüli valatud vana kooli vaimus funkiv «Plan X». Õnneks on olemas digimaailm ja sealt on kättesaadavad ka viimase aja ühe huvitavama ja mitmekülgsema teatrihelilooja Martin Aulise tööd.

Viljandis tegutseva loomingulise ühenduse Temufi liikmele on loomulik, et tema muusikat kuulebki peamiselt just selle rühmituse egiidi all välja toodud lavastustest. Aulis kombib ja tembib maitsekalt eri stiile. Wimbergi debüütromaani «Lipamäe» ainetel valminud «Maakas» (2021) sisaldas näiteks hiilgavat elektroonilise neofolgi pala «Lapsepõlv», suvel esietendunud kaunis armastuslugu «Einstein ja Margarita» hingesopi peidetumaid kambrikesi liigutavat mõjusat neoklassikat «Aias pärast vihma» ja «Kallis Margarita, saadan sulle juba kolmanda kirja». Novembris mööda Eesti lavasid rännanud sotsiaalmeediakuulsuse telgitaguseid lahkav noortelavastus «U-Tube» kätkes endas aga tüki sihtgrupi muusikalisi eelistusi, arvestades elektroonilisi biite ning hübriide EDMist techno’ni ja progressive house’ist dancehall’ini välja.

Märksõnad
Tagasi üles