Suurele osale seriaali sihtrühmast on tuttav tegevustik, mille keskmes on Windsorite perekond 1990. aastate alguses. Miks mitte veeta aega meeldivalt, vaadates suurepärast seriaali ajast, millest meil endalgi on üht-teist mäletada ja kus kuningaperet tabas mitu tagasilööki: lahutasid kõik kolm kuninganna vanemat last ja Windsori lossi tabas ränk tulekahju. Ja ajakirjandus leidis, et kõik Diana ja Charlesi vahelised pilgud ning ütlemised tuleb esilehtedele panna, rääkimata sellest, kui vastu oma tahtmist ilmus valgusvihku Camilla.
Selle asemel, et jälgida head vaatemängu kuulsate tegelastega, leiab vaataja end järsku keskajast. Keskajast, kus on armutu kuninganna, kelle hinge mahub ainult tema hiiglaslik purjejaht ja selle vananemisest tingitud südamevalu ning kes leiab lohutust ainult oma koertest ja hobustest. Siis kurblik eksistentsiaalses kriisis vaevlev poegprints Charles, kes tahaks juba ammu oma ema asemele astuda, kuid peab siiski seisma teises reas. Dianast on tehtud täielik õuenarr, kes käitub nagu mister Rochesteri naine «Jane Eyre’is» ehk nagu luku taha pandud hullumeelne. Kuhugi maamõisa on peidetud prints Philip, kes vastupidiselt tollasele tegelikkusele on hädine ja vesine, endise kõrge sõjaväelase kohta täiesti vedelaks muutunud.