Värvikirevad seiklused tsaari- ja Nõukogude armees

Kuido Merits lubab endale vahepeal oma teksti kommenteerimist, nn autorikõnet, mis tegelikult on päris nutikas nõks, peaasi, et ei muutuks massiliseks. Foto: Arvo Meeks

Mis on dramaturgia? Vastandamine. Kuido Meritsa (pool?)dokumentaalset romaani «Tsaari ulaan» läbib vastandamine algusest lõpuni: vaheldumisi on peatükkides juttu tsaariarmeest Venemaa poolt vallutatud Varssavis (alates 1907. aastast), kus teenib kaunis mõnusalt Kuti vanaisa Karl, ja siis Kuti sundajast Nõukogude armees (1980. aastail) ning selle juurde kuuluvast mõnitamisest ja toorutsemisest.

Nii et teos on igati dramaturgiline. Proosa puhul pole see just hädavajalik tingimus, aga kulub marjaks ära ning kindlasti tekitab köitvust. Tsaarikroonu järel jõuab Karl tagasi Eestisse, isegi ENSVsse, kus ta punasel aastal on ametis kultuuriasutuste inspektorina ning peab pensionäripõlve kuni 1970. aastateni. Nii et laiahaardeline biograafiline ajalooteos.

Kuti (autori alter ego, nagu ka tekstis tunnistatakse) aga loodab pärast demobiliseerumist Nõukogude sõjaväest, mis viis ta Sarmaatia avarustesse ja Kesk-Aasiassegi, Kaliningradist rongiga koju sõites, et ehk ootab ees ilus tulevik, näiteks Tartu ja ülikool.