R, 3.02.2023

Eesti Muusika Nädal kui seiklusliku mõõdukuse mõõdupuu

, muusikakriitik
Eesti Muusika Nädal kui seiklusliku mõõdukuse mõõdupuu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kaks klaverit: Age Juurikas ja Kadri-Ann Sumera Eesti Muusika Nädalal Lepo Sumerat mängimas. 
Kaks klaverit: Age Juurikas ja Kadri-Ann Sumera Eesti Muusika Nädalal Lepo Sumerat mängimas. Foto: Rene Jakobson

Tänavu teist aastat toimunud festivali Eesti Muusika Nädal kontserdid pühendati kodumaise helikunsti kammerlikule küljele. Publiku ette toodi nelja küllaltki erineva helilooja teosed, igale loojale sai osaks pisut üle tunnine ülevaatlik autoriõhtu, sealjuures võrratute esitajatega. Esinemas sai kuulda arvukat hulka tuntud interpreete, tuttavlike heliteoste kõrval mängiti ka uhiuusi või neid, mis jäänud sootuks unustusse.

Helilooja Lepo Sumera (1950–2000) autoriõhtu avanguks kõlas Toomas Vavilovi haaravalt tabavas ettekandes klarnetiteos «Kaks capricciot» (1984), mille hoog, lühidus ja lustakus lõid optimistliku alguse. Põnevas võtmes jätkas löökpillide nelikule loodud «Meie!» (2000), kus trianglid ja trummid omandasid üsna tavapäratu väljendusrikkuse. Poeesia piire puudutasid Sumera «Kaks Shakespeare’i sonetti» (1999), mis said sopran Arete Kerge ja pianist Age Juurika koostöös veenvalt kauni kuue. Kuni meil veel pole Lepo Sumera tehtut täies ulatuses kokku võtvat monograafiat, peamegi Sumera suurust püüdma aimata vaid selliste kõlavate kildude haaval.

Võib siiski tänutundega täheldada, et Lepo Sumera loomingu vastu on märgata aina kasvavat huvi. Põhjuseid polegi raske leida: Sumera muusika mõjub sisukalt ja eredalt, samal ajal vabana liiasest peenutsemisest või krüptilisest kõrkusest. Tema looming on kõlaliselt mitmekülgne ja vahetult haarav. Kuulamist võib tõesti alustada kohe, ühtegi traktaati süvenemata, sest Sumera kõlamaailmas kodunemine ei nõua loomuliku maitsega võitlemist ega pikki sissejuhatavaid loenguid.

Märksõnad
Tagasi üles