Võtta või mitte võtta, selles on küsimus...

Keiu Virro pihtimus enese ja veini suhetest pakatab peaaegu igas lauses elurõõmust ning naudingu magusast eel- ja järelmaitsest. Foto: Lauri Laan

Iga täiskasvanu elus on üks suuri – ja sageli elukestvaid – küpsuseksameid see, kas ning kuidas tuleb ta toime alkoholiga, mis ümbritseb meid kogu aeg igal pool ning mängib olulist (ja kohati keskset) rolli seltskondlikes rituaalides ning inimese psühholoogilises toimetulekus nii sotsiaalse tegelikkuse kui ka iseenesega.

Küllap oleme kõik ühel või teisel moel kogenud, et alkohol teeb imesid: meelitab ka kõige tuimemast, melanhoolsemast ja introvertsemast inimesest välja operetliku kergemeelsuse ja seikluslikkuse, äratab pealtnäha omadusteta mehes või naises suure poeedi, filosoofi, maailmaparandaja, püstijalakoomiku, tantsulõvi, ralliässa, ujumisentusiasti, grupiseksi spetsialisti...

Aga samas teame ka, et tee alkoholi juurde on sirge, mõnusalt allamäge ja peaaegu mööda punast vaipa, ent rada selle juurest minema enamasti väga kurviline, pime, porine ja ülesmäge ning sageli sootuks traagilisel moel spiraalse trajektooriga.

Kaks humanitaarse taustaga noort naist – Keiu Virro ja Piret Põldver – avaldasid hiljuti teineteisest sõltumatult sel teemal isiklikel kogemustel põhineva raamatu. Virro räägib oma teest alkoholi (täpsemalt veini) juurde, Põldver nii enese kui ka mitme teise püüdlustest pääseda sellest eemale.

Põldveri teose probleemipüstitus ja intriig tõukuvad asjaolust, et alkohol on kujunenud lahutamatuks ning igati normaliseeritud osaks meie elustiilist; et me elame kultuuris, kus täielik karskus ei ole eriti cool ega tehtav. Aga mida ikkagi teha siis, kui juua enam ei taha ega/või tohi, aga joomata olla ei saa?

«Hoog» on välisilmelt suhteliselt kirev ja õhuke, ent sisult tume ja tummine teos. See koosneb üldjoontes kahest osast: jutustuse formaadis ilukirjanduslikust tekstist, mis on väidetavalt tõukunud autori enesekaemusest, ning kaheksast intervjuust anonüümseks jäävate alkohoolikutega, kel on õnnestunud oma sõltuvus (vähemalt ajutiselt) kontrolli alla saada.

Kõik intervjuud on ühel või teisel moel edulood – antud olukorras, kus rääkijal on jooksvat kainuse staaži vähemalt aastapäevade jagu. Nende avameelsuse aste, ekspressiivsus, detailitihedus ja analüütilisus tõid mulle meelde Evelin Kivimaa 2018. aastal avaldatud teose «Ma enam iialgi ei joo! Kuidas see päriselt õnnestuks?», mis koosneb samuti sedasorti usutlustest.

Põldveri kogutud lugudest joonistub välja kaasaja alkohooliku koondportree: tee sõltuvuse kujunemisest selle vaevalise tunnistamiseni. Ning raske elukestev võitlus selle püsivate tagajärgedega. Mistap jooksevad tekstist pidevalt läbi sellised eri valikuid markeerivad märksõnad nagu ampull, tabletid, hüpnoos, Anonüümsete Alkohoolikute tugigrupp, Lootuse Küla, Wismari kliinik, Jämejala psühhiaatriahaigla, Convictuse buss, kogemusnõustajad jne.

Raamatut avav kvaasibiograafiline lugu räägib 34-aastasest Tartu naisest, kes ei ole kindlasti alkohoolik, ent avastab ühtäkki, et ei kujuta enam oma sotsiaalset elu ette ilma alkoholita. Ning otsustab end selle mõjuvõimust vabaks võidelda käepäraste vahenditega: püüdes end kriitiliselt analüüsida ning jõudumööda rohkem mitte juua.

Mulle oli kõige huvitavam ja kaasahaaravam just analüütiline osa. Minajutustaja, kes on samuti juhtumisi Piret, saab aru, et kuna tema joomisharjumuse põhjused pole niivõrd füsioloogilised kui psühholoogilised, tuleb tal vaadata julgelt ja ausalt otsa neile emotsionaalsetele vajadustele, mida alkoholi tarbimine pealtnäha justkui rahuldab.