R, 3.02.2023

Mircea Eliade kaunis ja üldinimlik ihalus müütilise algõnne järele

Indrek Tenno
, religiooniantropoloogia magister
Mircea Eliade kaunis ja üldinimlik ihalus müütilise algõnne järele
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Siber šamaan 2019. aastal loomelinnakus.
Siber šamaan 2019. aastal loomelinnakus. Foto: Joosep Pank

Mullu eesti keeles ilmunud «Šamanism ja arhailised ekstaasitehnikad» (1951) on üks Mircea Eliade keskseid teoseid, aga mitte tema elutöö kese. Rumeenia päritolu, aga maailmas mitmel pool õppinud, õpetanud, uurinud ja kirjutanud mees on olnud näiteks ka 16-köitelise laialt tuntud ja palju kasutatud «Encyclopaedia of Religions» peatoimetaja – fakt, mis kõneleb Eliade haardest usundiloolasena.

Meie päevil oleks Eliadel tulnud juba niigi põhjalikule käsitlusele juurde kirjutada mahukas neošamanismi peatükk, sest toonane Eliade kirjeldatud šamanism on nüüdseks väljunud oma ajaloolistest piirkondadest ja keskkondadest. Lisaks jätkuvalt toimivatele traditsioonilistele šamanismidele on evolutsioneerunud šamanism juba ka levinud ja hinnatud meelelahutus, mis on moodustanud suure hulga uusi kasutusvõimalusi ja muutunud lausa nähtuseks, mida saab kirjeldada sõnaga fun.

Eliade suurteos on suurteos nii mahult, teema käsitlemise hõlmatuselt kui ka autori võimelt siduda tervikteemadeks kokku maailma eri paikade ja rahvaste mütoloogiates sisalduvat. Seejuures autor ise märgib, et näiteks ainuüksi Hiina šamanismi kirjeldamine tervikuna oleks võib-olla võimatu, mis näitab šamanismifenomeniga seotud ainese hoomamatut mastaapsust.

Eliade analüüsid on julged ja hämmastavad. Tema teadmised suudavad näha seoseid näiteks veedades kirjeldatud ohverdajate, Põhja-Ameerika šamaanide, Iraani pühamehe Qutb as-Din Haydari ja püha Joosep Copertinosti vahel, keda kõiki seob puust posti või puu otsa ronimine kui šamaani taevassetõusu sümboolika.

Šamanismis levinud luudest taassünni motiivi tutvustades toob Eliade samas näidete rühmas ootamatult välja ka gagauusi muistendi Aadamast ja tema poegadest, Noorema Edda juhtumi Thori kitsedega ja vana testamendi prohvet Hesekieli nägemuse, leiab võrdlusainet luude kui reliikviate tähtsustamises või Tiibeti kombestikus surnu luudest võimalikult ruttu vabastada.

Eliade usub, et šamanismis leiduvad skeemid suudavad oma vaimset sisu lakkamatult uuendada, jõudes isegi mõtteni, et näiteks ka prohvet Muhamedi taevassetõusus on märke šamanistlikust pärandist. Sellised hoogsad rütmid teevad lugemise otseses mõttes põnevaks ja nauditavaks.

Raamatut läbivaks keskseks taustateemaks on Eliade suur igatsus kunagise, aga nüüdseks kaduma läinud, kõike olemasolevat endasse haaranud õnneaja järele, mille mainimise juurde ta aina ja aina tagasi pöördub. Eliade näib tõepoolest uskuvat, et mitte ainult mütoloogiates, vaid ka tegelikkuses, on määratlematus minevikus olnud aeg, mil kõik oli jumalik, ning inimene ja jumal olid vahetus ja pingutuseta läbikäimises.

Märksõnad
Tagasi üles