R, 3.02.2023

Orkaan meie kirjandustaevas

Aarne Ruben
, kirjanik ja kriitik
Orkaan meie kirjandustaevas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kirjanik Tõnu Õnnepalu.
Kirjanik Tõnu Õnnepalu. Foto: Sander Ilvest

Kui inimene hommikul ärkab, siis jõuab ta teadvusesse vihje: tänasel päeval võib jälle tulla kas solvumist või tühistamist. Kaugustes käib sõda, riigijuhid näivad isehakanuna, valida on väheseid ja kirjandusüritusi korraldatakse vähe. Sellepärast püüame šamaanide järel pöörata ära metsa, nautides närvilise elu järel vaikust ja rahu. Üks niisugune nõidarst ongi raamatu «Eesti loodus» autor Tõnu Õnnepalu.

Tõnu Õnnepalu alustas oma okkalist kirjanikuteed 1985. aastal luulekoguga «Jõeäärne maja». Teadlikud kirjandussõbrad juba teadsid siis, et tema näol on tegu noore loodustundliku bioloogiaõpetajaga kusagilt Hiiumaa tagarandadelt, kuhu isegi pääsukesed, keda harva mere kohal kohatakse, pea kunagi ei satu.

Rein Põder pidas nime Õnnepalu esialgu varjunimeks. Juba siis teadis Tõnu Õnnepalu lihtsat tõsiasja, millest räägib vanarahvas: iga su teos on ainult ühes faktide ja loomingulise biograafiaga su enda kohta. Mis sa endast välja kirjutad, see ei ole enam sinu oma, vaid juba kõigi oma.

Autori värske teos «Eesti loodus» on väga mitmeplaaniline. Juttu tuleb sellest, et mets on liigendamata üksus, kuhu šamaan läheb väga pikkade sammudega. Harilik seltskond püsib vaevu tal järel. Mäletame meie seniseid metsa-isasid: Hendrik Relve ja Juhan Lepasaar viisid meid otseteed metsa, aga näiteks Aleksander Heintalu pidas oma riituseid pigem võsasel puisniidul – ei usaldanud süvametsa majesteetlikkust! Lõi veidi kartma.

Tõnu Õnnepalu on üks neist šamaanidest, kes meid pikkade sammude järel metsa kaotab. Tema endagi tegevuste kohta üheksakümnendate alguses võiks Roland Barthes nentida: autori surm. 1990. aastal ilmus luulekogu «Sel maal», mis veidi kandis toona tavapärast fosforiidisõja paatost.

Märksõnad
Tagasi üles